Ained läbi, Tänupühad ja lõpuspurt tarbimises

Eelmise nädala teisipäeval olid ainetes viimased loengud ning eelmisel neljapäeval algas suur Thanksgivingu ehk Tänupüha paus, mis võttis enda alla tervelt kolm päeva: normaalne graafik taastus alles pühapäeval. Mul tuli kohe mõelda kus süüa ja kuidas olla, sest minu tavaline päevakava näeb ette nii lõuna kui ka õhtusöögi campusel. Söögi pärast ei tulnud aga vähemalt neljapäeval muretseda, sest mind oli kutsutud Tänupüha õhtusöögile. Õhtusöök oli ette nähtud stiilis, et igaüks valmistab midagi ja toob siis lauale. Kokku oli meid lõpuks viis tükki, kaks ökonomisti (mina ja Amanda) ning kolm keskkonnaökonomisti (Faraz, Yating, Stephanie). Nagu mulle selgeks tehti, siis on korralik söömine või isegi kerge ülesöömine Tänupühade lahutamatu osa ning ka meie õhtusöök oli mitmete käikudega. Yating oli teinud datlisupi riisipallidega, Faraz oli valmistanud veisehautise moodi roa nimega keema, mida söödi rullituna naan’i leivaga, mina olin ostnud lõhe ja valmistanud ananassi-sinihallitusjuustu kastme, Amanda oli teinud taimetoidu hautise ning Stephanie kaks ameerika stiilis pirukat: õunapirukas ja kõrvitsapirukas. Kõik toidud olid väga maitsvad ning söömine toimus mitmes vahetuses, kuna võtsime lauamängudega vahepeal aega maha. Ning kuna neljapäeval sai nii tublisti süüa, siis sai ju reedel hoopis vähemaga hakkama ning nii ma need Tänupühad üle elasingi. 

Pärast Tänupühade õhtusööki

Vahetult pärast Tänupühasid toimus ka aasta üks suuremaid ostlemisüritusi, Must Reede (Black Friday), mis on omamoodi  avapauguks kuni aasta lõpuni ulatuvale pühadega seotud ostlemisele. Mustal Reedel lasevad mitmed suured kauplused hindu alla ning hullutavad rahvast kõiksuguste ’uksemurdjate’  ja muude sarnaste pakkumistega. Poed avavad uksed juba südaöösel nii et inimesed, kes pakkumisi soovivad saada, on enne poe avamist seal telklaagris. Mina nautisin loomulikult Musta Reedet internetivahendusel ning ostsin muuseas uue sülearvuti, kohvri, saapad ja mõned raamatud. Esmaspäeval ehk täna toimus Küberesmaspäev (Cyber Monday), mis on omamoodi jätkuüritus Mustale Reedele ning keskendub rohkem internetipakkumistele, et pühadelt naasnud inimesed saaksid ka esimesel tööpäeval ostlemist jätkata. Ning ka mina jätkasin ostlemist, ostes veel lisaks ka kõik-ühes lauaarvuti. Kõik muidugi hea sõbra Amazoni vahendusel, millega ma olen oma siinviibitud aja jooksul teinud juba 68 tellimust. Amazon kannab auga nime kõigepood: olen tellinud nii müslibatoone, jalgrattalampe, riideid (jope, sokid), elektroonikat (arvuti, printer, puhur), jalanõusid, mööblit (tool, lamp) ning isegi wc-paberit ja koolitarbeid. Kuna kõik tuuakse veel tasuta kohale ka, siis on see väga mugav; seda enam, et alternatiiv mulle on jalgrattaga poes käia või ajastada enda poeskäigud toakaaslase omaga (toidupoes käime küll regulaarselt aga mitte tarbeesemeid ostmas). Teine põhjus vähemalt mulle esmapilgul suurena näiva tellimuste arvu taga on minu siinne tarbimisfilosoofia. Minu ülesanne on tagada, et ma oleksin seisundis, et saan anda endast parima. See tähendab, et mul oleks tuju üleval, hea olla ning tahe tööd teha. Et inimese õnnelikkus vähemalt osaliselt sõltub tarbimisest, siis olengi läinud seda rada, et ostan seda, mis mulle meeldib, ja seda, mis kaudselt suurendab minu produktiivsust. Ning kuna ülikool tagab mulle vastavad vahendid, siis olengi muretsenud endale korraliku mööbli, head jalanõud, söögid campusel koos kohvi ja väikse snäkiga. Ning senimaani see töötab ning arvan jõuan päris palju tehtud. Olen ainetega enam-vähem sina peal, käisin sellel semestril ca 20 seminaril ning lugesin ka mõned raamatud.

Loodan homme veel Duke’i kabelis toimuval jõulukontserdil käia, kuid muidu õpin peamiselt eksamiteks ning ootan enda ukse taha kõiki neid pakke, mis varsti kohale peaksid jõudma.

Semester käib, tuju hea

Septembrikuu möödus mulle kiiresti. Iga nädal tegelesin ainetega, mis tähendab enamasti ülesannete komplektide lahendamist, käisin mõnel seminaril ja veetsin ka aega enda toakaaslastega. Oleme mõnel nädalavahetusel kuskil viie-kuue inimesega lauamänge või erinevaid kaardimänge mänginud. Võib öelda, et nüüd olen minagi Texas Hold’em pokkeri algkursused läbinud. Lisaks käisime ühel nädalavahetusel Chapel Hillis, mis on Durhami naaberlinn ning kus asub University of Chapel Hill. Üldiselt kutsutaksegi Durham—Chapel-Hill—Raleigh regiooni kolmnurgaks (’The Triangle’), sest kolm linna asuvad lähestikku ja igas linnas on ka suurem ja tuntum ülikool.

Kõikides ainetes olid vaheeksamid oktoobri esimeses pooles ning nüüd jätkuvad samad ained kuni detsembri keskpaigani.

Ainetest oli ökonomeetria mulle ehk kõige tuttavam, sest kuulasin sügisel magistriprogrammis Tõenäosusteooria II-te ning palju materjali oli alguses sama; nüüd oleme mulle aga uute teemade juures. Makro on senimaani olnud üle ootuste huvitav; aine sisu on huvitav, kuid meil on ka üpris kogenud professor sellel alal, kes on andnud välja ka oma õpikuid ning kelle loengustiil on hästi jälgitav. Mikroökonoomika esimene pool põhines suures osas Ariel Rubinstein’i loengumärkmetel, mis erinevad tavapärasest (Mas-Colell et al õpiku põhjal) käsitlusest üsna palju. Mulle see alternatiivne stiil aga meeldis.

Vaheeksamid kõikides ainetes olid üsna rasked, kerge oli igal pool vigu teha ja punkte kaotada. Makros ja ökonomeetrias läks mul täitsa enam-vähem ning minu tulemus oli kuskil 70 protsentiili kandis (ehk olin üleval pool mediaani ja veel natukene peale). Mikros mul nii hästi ei läinud ning olin hoopis allpool mediaani, kuskil 40 protsentiili peal. Ma ei muretse sellepärast aga väga palju, sest mikro eksam oli väga segane ning inimesed said lihtsalt juhuslikult punktid. Professor üritas kujundada ’loova’ eksami ühe uurimisartikli põhjal, kuid see ei tulnud hästi välja: küsimused olid liiga rasked ning segased. Ma sain vaevalt aru, mida ma tegema pean ning sama paistis ka teiste seas välja. Enamik hindest sõltub lõpueksami tulemusest; doktoritudengid peavad aine läbima vähemalt B+ peale, sellisel juhul ei tule sooritada selles aines suvel kvalifikatsioonieksamit. See on mõeldud selleks, et võtta pinget esimeselt aastalt maha ning ma arvan, et see töötab hästi. Nii mõnelgi pool (st teistes ülikoolides) on süsteem selline, et sa võid kuulata aineid ja läbida nad mis iganes hinde peale, kuid sinu jätkamine programmis sõltub ainult kvalifikatsioonieksami tulemustest.

Põhiline erinevus varasemate õpingutega on regulaarsed ja mahukad kodutööd: ise peab palju mõtlema, kuid me arutleme lahenduste üle ka väiksemas grupis; nii õpib tihti ka teistelt üsna palju.

Enne klaverikontserti East Campusel

Tai köök ja kursusekaaslased

India köök ja kursusekaaslased

Brunch koos sakslastega - paremas nurgas Jochen ja Jan

Ained on alanud

Kirjutan esimese kahe nädala muljetest. Seda, mis aineid ma võtma pean, teadsin juba mitu aastat tagasi, sest ökonomistide seas on konsensus, milline näeb välja doktorantuuri esimene aasta. Kaetakse lai valdkond teemasid ökonoomika tuumainetest: mikroökonoomika, makroökonoomika ja ökonomeetria. Esimene aasta katab seega linnulennult teadusala põhiosa. Teine aasta on spetsialiseerumiseks.

Esimesel nädalal oli meil lõuna koos esimese aasta aineinstruktoritega. Seal mainiti, et ainete fookus lähtub meie vajadusest ning meie tulemused loevad neile kõige rohkem. Sellist rõhutamist oli ilmselt vaja, sest ka minule üllatuseks on ainetel väga palju kuulajaid. Lisaks ökonoomika tudengitele on veel ärikooli ja keskkonnaökonoomika doktorandid ning lisaks veel terve hulk magistritudengeid. Mikros on umbes 50 inimest ja ökonomeetrias isegi 60. Makro on väiksem ning sealne kuulajaskond on umbes 25. Klassiruumi peab saabuma vähemalt pool tundi varem, et saada kohta esimestes ridades.

Igas aines antakse keskeltläbi iga nädal ülesannete komplekt. Kuigi lahendused on individuaalsed, siis julgustati meid töötama väiksemates gruppides, sest tõenäoliselt õpime oma kaaslastelt sama palju kui loengutest. Pean ütlema, et see on tõsi ning ülesannete komplektide kallal on mõnus töötada, kui on kellegagi arutada ning mõtteid vahetada; veel enam, et tasemelt on kõik üsna võrdsed. Mina olen moodustanud kõigis kolmes aines study group’i Ben’i ja Zach’iga. Kuna paljudel päevadel on meil loengute vahel üsna suured augud, siis kasutamegi neid ülesannete komplektide kallal töötamiseks ning nii veedangi väga suure aja koos kursusekaaslastega. Olen paremini õppinud tundma ka teisi kursusekaaslaseid ning üldiselt tunduvad selle aasta tudengid üsna sarnase taustaga: kõigil ameeriklastel (va ühe erandiga) on topeltbakalaureus ökonoomikas ja matemaatikas; kõik (va kaks aasia tudengit) on valged (caucasian) ning enamik on meessoost. Eelmise aasta vastuvõetute seas pidi olema aga palju naissoost välistudengeid. Eks see sõltub aasta-aastalt sellest, kes on vastutavad isikud vastuvõtu komisjonis.

Üldisest korraldusest mainiksin ära selle, et üheski klassiruumis pole tahvlit vaid on hoopis valge sein (whiteboard), millele kirjutatakse markeriga. Mulle see väga ei istu, kuid tundub, et kõik klassiruumid on siin sellised.

Üldine ajakava on selline:

E: 10:05-11:20 (macro)

T: 10:05-11:20 (metrics), 1:25-2:40 (micro), 6:30-7:20 (macro Tutorial)

K: 10:05-11:20 (macro), 6:15-7:05 (micro Tutorial)

N: 10:05-11:20 (metrics), 1:25-2:40 (micro), 6:30-7:20 (metrics Tutorial)

R,L,P vaba (iseseisvaks tööks :D )

Ameerika õlled ja Atlandi ookean

Math camp’i kolmanda nädala (11.08-15.08) teemad olid mulle tuttavad nagu ka eelmiste nädalate teemad ning reedel toimunud lõpueksam läks hästi. Ma arvasin, et math camp oli niisama harjutamine, kuid tegelikult pandi hinne ka, kuigi hinnati üsna leebelt. Kokku oli 26 inimest ning nendest 19 inimest sai A, 2 tükki A- ning 5 tükki sai B+. Tuleb silmas pidada, et Ameerika ülikoolisüsteemis on hindamine veidi teistsugune; näiteks minimaalne hinne on B-. Madalama hindega ei ole võimalik kursust läbida; nii oli ka nt Toronto Ülikooli magistri- ja doktorikursustega. Reedel toimus ka istumine ühes söögikohas, kuhu kogunes väiksem seltskond inimesi. Fullsteam’i pruulikoda ning seda ümbritsev rajoon oli kena ning huvitav: lisaks pruulikojale, muusikahoonele ja söögikohale võis tänaval kohata ka „Durhami kuulsaid söögiautosid“, mida olen näinud mitmes linna tutvustavas brošüüris. Minu valikuks osutus selline pelmeeniauto: http://www.chirbachirba.com/

Fullsteam’i pruulikojas mulle õlut ei müüdud, sest minu ID-kaarti ei tunnistatud. Põhja-Carolina seadus ütleb, et võõramaalastel on isikut tõendav dokument pass. Olin seda hoiatust ka varem kuulnud, kuid senimaani ei olnud probleeme tekkinud. Läksime lihtsalt üle tee asuvasse söögikohta ning seal sobis mu ID-kaart küll – kõik sõltub teenindajast. Edaspidi olen passi vajadusel kaasa võtnud. Mul on kursusel üks veidi õlleteadlikum inimene ning ta käis välja järgmise väite: õllekvaliteedilt on Ameerika teistest riikidest tükk maad eespool, siis tulevad Belgia ja Saksamaa ja siis muud Euroopa riigid. Pean tunnistama, et hakkan ka ise selle väite kehtivuses veenduma. Ma ei ole kunagi mõelnud Ameerikast kui suurest õllemaast, sest 1) esimesed õlled, mis pähe tulevad on massiõlled Bud Light või Miller kuskilt Superbowl’i reklaamist ning 2) ameerika õllesid lihtsalt ei näe Euroopas, mis jätab mulje nagu neid polekski. Tegelikkuses on Ameerikas väga palju väikeseid ja häid õlletootjaid (nt juba Durhamis tean ma vähemalt kolme pruulikoda) ning nende toodang ei jõua Ameerikast väljapoole. Minu arusaam õlledest muutus väga tugevalt umbes aasta tagasi, kui puutusin kokku tartu õllepoe Gambrinus toodanguga, mis avas täiesti teise maailma. Õlu oli värskendav, huvitav ja tugeva maitsega; mitte midagi sellist, mida ma olin varem saanud. Ja minu senine kogemus Durhamis? Iga õlu, mis ma siin tellinud olen, on nagu pudel Gambrinuse toodangut. Värskendav, huvitav ja hea maitsega on märksõnad, mille olin Eestis reserveerinud „gurmeeõllede“ kirjeldamisele. Senise kogemuse põhjal pean laiendama need märksõnad aga kõikidele ameerika õlledele, mida olen siin söögikohtades tarbinud.

Viimane nädal enne semestri algust (25.august) möödus rahulikult: nädala sees oli iga päev mingi väike üritus, muidu vaba. Pidin sooritama kirjaliku ja suulise inglise keele testi, et otsustada, kas mulle tuleb määrata täiendavaid inglise keele kursuseid. Mõlemad testid olid üsna lihtsad nii et mingeid lisakursuseid ma võtma ei pea. Lisaks osalesin kahel orientatsioonil (üks eraldi rahvusvahelistele tudengitele ja teine üldiselt uutele graduate (magister+doktor) tudengitele), kus jagati üldist informatsiooni ülikooli, vaba aja tegevuste ja Durhami linna kohta. Meelde jäi Wilsoni spordikeskus: mulle pakub huvi mägironimissein ning sukeldumiskursused. Üldiselt on graduate tudengitele kõik ülikooli teenused tasuta nii, et loodan sukeldumiskursusteks aega leida. Mainida tasub ka üritust nimega convocation, mis on semestri pidulik avamine Duke’i kabelis. Aktus algas sellega, et edastati sümboolne palve uue semestri alguse puhul, siis kõneles ülikooli president (sama nagu meil rektor) ja tutvustas kõikide teaduskondade dekaane; lisaks oli veel paar kõne. Pärast oli vastuvõtt õlle, veini, brownie’de, juustu, suupistete jms. Neljapäeval toimus kohustuslik koolitus kõikidele uutele sotsiaalteaduste graduate tudengitele, kus räägiti eetikast ja erinevatest plagiaadi ja võltsimisjuhtumitest meedias. Üldine sõnum (ära valeta, võltsi) on selge igaühele, koolitusel keskenduti nn piirijuhtumitele, kus arusaam, mis on eetiline ja mis ei ole, pole nii selge.

Nädalavahetuse veetsin rannas ja selle ümbruses: ühel minu kursusekaaslasel on Durhamist kolme tunni kaugusel asuvas Topsail beach’is rannamaja ning suurem hulk ökonoomika tudengeid, sh mina, kogunes nädalavahetusel sinna. Minu viimasest Atlandi ookeani suplusest on möödas juba kuus aastat, nii et oli tore jälle ookeanis ujuda. Vesi oli väga soe ning lained mõõdukad. Meeli erutas ka teadmine, et selles soolases vees võivad kuskil kaugel ujuda haikalad ning muud elukad. Neid „muid elukaid“ oli võimalik näha rannamajas elutoa seinal (seal oli mingi suure looma kest) ning ka restoranimenüüs: kammkarbid, austrid, krabi, lest, atlandi lõhe. Päikest küll väga polnud, kuid soe oli ikkagi ning rannaskäik oli mõnus vahepala enne õppetöö algust.

Math camp’i teine nädal ja külastus Duke’i kabelisse

Math camp’i teine nädal on läbi ning senimaani on kõik sellega seonduv möödunud sujuvalt. Teise nädala teemad olid lineaaralgebra ja optimiseerimine ning mõlemad teemad olid mulle tuttavad. Oli ka mõningaid uusi aspekte, kuid valdavalt olid teemad mulle kordamine ja meeldetuletus. Reedel organiseerisid mõned keskkonnaökonoomika (environmental economics) tudengid õhtusöögi kesklinnas. Kuigi alguses ei plaaninud sinna minna, sest ei taha rattaga pimedas tagasi tulla, siis sai veenvaks korterikaaslase tähelepanek, et tema esimesel aastal olid inimesed esimesed 3-5 nädalat väga avatud ning valmis leidma uusi tutvusi, pärast seda oli aga peaaegu kõigil oma suhtlusringkkond välja kujunenud. Lisaks õnnestus mul saada auto peale, sest minu study group’ist plaanis Justin (quantitative marketing) ka sinna minna. Õhtusöök oli edukas ning mul õnnestus tutvuda mitmete huvitavate inimestega; pikemalt rääkisin Fraziga, kellel on New Delhi taust, ning Stephanie’ga, kellel on Argentiina-Ameerika taust. Mõlemal olid huvitavad hobid: ühel matkamine mägedes ning teisel allveesukeldumine. Lisaks rääkisin veel muidugi Justiniga (ameeriklane), kellega õhtusöögile tulin. Kokku oli kohale tulnud umbes 11 inimest ning enamik neist olid keskkonnaökonoomika programmist, ökonoomikast oli peale minu veel ainult sakslanna Amanda. Loodan, et sarnaseid üritusi tuleb veel, sest math camp’is on võimalust inimestega suhelda oodatust vähem; tegemist on ikkagi loenguga, ning pärast mida kipuvad inimesed suhtlema oma study group’iga.

Koor pärast teenistust

Vahetult pärast teenistust

Mitu pühapäeva on mul olnud mõttes minna teenistusele Duke’i kabelisse. Oma esimesel nädalal, kui kabelit (meie mõistes on tegemist siiski kirikuga) külastasin, sattusin juhuslikult peale mõnele orelimuusika palale ning mul tekkis soov orelimuusikat ning koorilaulu kogeda. See pühapäev läksingi iganädalasele hommikusele (11:00) teenistusele. Inimesi – nagu ma ka arvasin – oli üsna palju; mina paigutasin end istuma kuhugi esimesse veerandisse. Kogu protseduur oli mulle uus, kuid kõigile anti sisse tulles kavad ka. Kirikuõpetaja tegi kena sissejuhatuse ning siis edastas - nagu ma aru sain - teated kohalikust kogukonnast: keegi oli saanud lapse, keegi oli taastumas operatsioonist. Siis tuli esimene laul, mille jaoks tõusti püsti. Vahepeal laulis koor üksinda ning vahepeal luges keegi naisterahvas ette lugusid pühakirjast; seekordsed lood olid kuidas Joosep oma vendade poolt orjaks müüdi ning kuidas Jeesus vee peal kõndis. Arvan, et see oli pärast Joosepi lugu, kui ettelugeja lõpetas ning palus oma lähedalistuvaid tervitada/head soovida, selle peale tõusin ka mina püsti ning surusin ümberkaudsetega kätt ning soovisin „peace be with you“. Pärast esimest poolt tegi teine kirikuõpetaja (võib-olla olid neil siiski erinevad rollid) kõne. Kõne oli väga hea, rääkides sellest, kui palju kummalisi sündmusi on Piiblis kirjas ning kas neid on üldse võimalik kuidagi uskuda; lisaks rääkis ta ka moodsast tehnoloogiast ning manitses smartphone'e mitte liiga palju kasutama. Kõne oli üsna vaba ning showman’lik, oli üsna palju nalja. Pärast muusikat oli aeg korjanduseks ning lõpupalveks. Lõpupalves mainiti ära mitmed välispoliitilised sündmused nagu Ukraina kriis ning ebola viiruse puhang Lääne-Aafrikas. Pärast teenistust, mis kestis tund aega, käisin veel natukene kabelis ringi ning tegin pilte, mitmed inimesed kogunesid enda tuttavatega gruppidesse juttu ajama.

Näha ilusad vitraažaknad

Kokkuvõttes oli see väga huvitav kogemus, lisaks ilusale muusikale sai ka kultuurse kogemuse koos piiblilugudega, kõnede, laulude, palvete ja korjandusega – täismäng, noh! 

Math camp'i esimene nädal

Esmaspäeval algas math camp, mis on ülevaatlik matemaatika kursus erinevatest teemadest. Math camp kestab kokku kolm nädalat; iga nädal on esmaspäevast neljapäevani loeng (9:30-12:30). Alguses arvasin, et laager on ainult economics’i tudengitele, kuid hiljem selgus, et laagrist võtavad osa ka Fuqua ärikooli (nt marketing, public policy, accounting) tudengid. Kokku on seega kuskil 30-35 inimest. Loenguid annab üks kolmanda kursuse economics’i tudeng, kelle varasem taust on matemaatikas. Esmaspäevane loeng hakkas pihta väga kiirelt ja särtsakalt; teemadest alustati meetriliste ruumide ja üldise topoloogiaga. Mulle olid teemad tuttavad, kuid oli huvitav jälgida. Teisipäeval jätkati samade teemadega ning võeti lisaks püsipunkti teoreeme ja muid funktsioonidega seotud tulemusi. Kolmapäeval ja neljapäeval oli loeng mulle juba liiga aeglane ning tuttav, sest alustasime lineaaralgebraga ning ma olin ju just eelmisel semestril olnud algebras õppeassistent. Üldiselt on seni mulle kõik teemad olnud tuttavad ning loengus ma enamasti lihtsalt kuulan ning täiendavaid märkmeid lisaks jagatud materjalidele ei tee. Näen, et sama kehtib ka enamiku teiste ökonoomika tudengite kohta. See on loomulik, sest economics’i kraadiõppesse saamiseks peabki olema hea taust matemaatikas.

Pärast esimest math camp’i loengut esmaspäeval toimus economics’i tudengitele orientatsioon. Seal nägin enamikku enda kursusekaaslastest. Meil on üsna palju ameeriklasi - koguni seitse tükki - ning ülejäänud on rahvusvahelised tudengid: kolm tudengit Hiinast ning siis Venemaalt, Saksamaalt ja Eestist üks tudeng. Orientatsioonil tutvusime kraadiõppe juhiga ning esimese aasta õppeassistentidega. Lisaks tegelesime veidi paberitööga ning meile tutvustati nii teaduskonda kui ka teisi hooneid. Üldiselt on tingimused head: printimine on igal pool tasuta ning minu seni lemmik õppepaigaks kujunenud Gross Hall’is on tasuta kohv, kakao ning lisaks õpperuumid koos tahvlitega rühmatööde tegemiseks.

Kuigi math camp’i loengud on olnud seni pigem lihtsad, siis ülesannete komplektid on huvitavad ja väljakutsuvad ning nõuavad üsna palju kogemust. Meil paluti moodustada ülesannete komplektide tegemiseks õpperühmad ning minu õpperühmas on hetkel kuus inimest. Kolmel inimesel on kraad matemaatikas, sh minul, ja teisel kolmel ei ole. On näha, et need, kes näevad tõestuspõhiseid epsilon-delta keele ülesandeid esimest korda on veidi raskustes, kuid selleks õppegrupp ongi, et erinevate küsimuste üle arutada.

Üldiselt on praegune olustik võrdlemisi rahulik; math camp ongi lihtsalt iseseisvalt probleemide lahendamise harjutamine ning lisaks on see hea võimalus tutvuda teiste tudengitega. Päevad näevad enamasti välja sellised, et pärast hommikust loengut lähen lõunale ülikooli sööklasse, pärast mida lahendan mõni tund ülesandeid iseseisvalt ning siis kuskil kell 3-4 kohtun õppegrupiga, kust ma lahkun umbes kella kuue paiku, et koju sööma minna. Kodus söön, toimetan ja puhkan ning siis lahendan võib-olla tunnikese veel ülesandeid. Üks toimetus, mida ma õhtuti kodus teinud olen on Amazonist erinevate toodete tellimine. Internetikaubandus on siin väga arenenud ning tooted saab kätte juba ülejärgmine päev. Hetke seisuga olen endale internetikaubamajast tellinud hulga erinevaid vidinaid nagu nt prügikast, pastakad, pastakatops, vihikud, hiirepadi jne. Plaanis on veel tellida lamp ning võib-olla ka madrats ja tool.

Esimesed muljed Duke’i campusest ja Durhami linnast

Olen viimastel päevadel elanud sisse uude elukohta ja tegelenud administratiivsete asjadega kuid olen külastanud mitu korda ka ülikooli campust ja korra Durhami kesklinna. Esimesed muljed on mõlemast head.

Duke'i kabel seest

Duke'i kabel väljast

Nagu mainisin eelmises postituses, siis kohe esimesel päeval kui linna jõudsin käisin rattapoes. Ostsin endale üsna soliidse linnaratta kaheksa käiguga. See mudel tundus mulle kõige mugavam, sest mulle meeldib sõita püstises asendis ning kasutada lihtsat käiguvahetussüsteemi. Järgmisel päeval käisin koos Janiga lühikesel jalgrattamatkal campusel (Jan läheb doktorantuuri teisele aastale poliitikateadustes ning on seega vana kala). Duke’i campus on väga suur ning jaguneb kahte ossa: idacampus ja läänecampus. Mina olen põhiliselt külastanud läänecampust, kus asuvad mitmed teaduskonnad sh majandusteaduskond, pearaamatukogu, Duke’i kabel, Duke’i aiad ning campuse ääres mitmete suurte hoonetega Duke’i haigla. Idacampuses on rohkem bakatudengite eluhooned – Duke nõuab, et bakatudengid elavad esimesed aastad campusel. Igatahes, läänecampus on väga ilusa arhitektuuriga gooti muinasjutulinnake. Palju on suuri rohelisi väljakuid, kust lähevad kivist kõnniteed läbi. Puude all näeb palju oravaid. Mul õnnestus ka ühele mänguhoos oravapaarile peale sattuda. Campuse keskel on Duke’i kabel, mis aitab ringi liikudes orienteeruda, kuidas ja kuhu liigud. Tähtsamad hooned peale kabeli on minu jaoks veel teaduskond ja raamatukogu, sest esimesel aastal pole mul oma õppekohta või jagatud kabinetti. Raamatukogus on palju loomuliku valgustusega õppekohtasid, lisaks on hea, et vajalikke teavikuid ei pea ise otsima, vaid neid on võimalik endale tellida; printimine on tasuta.

Brightleaf' Square

Reedel käisin Durhami kesklinnas. Nii nagu väiksemate linnade puhul ikka, siis peab teadma kus ja mida toimub. Üldiselt ei ole tänavapilt kirju, kuid kui liikuda peatänaval või Brightleaf’i väljakul, siis leiad end paljude pisikeste äride ja ka suuremate söögikohtade keskelt. Brightleaf’i väljak on väike tänav, kus söögikohtadel on palju välisterrasse ja mängib elav muusika. Arvan, et põhiline vaatamisväärsus linna puhul ongi endistesse tubakahoonetesse rajatud ärid, hea kliima ning rahulik õhkkond.

West Campus

West Campus ja oravad

Raamatukogu

East campus

Tallinn-Oslo-NYC-Durham

Lend üle ookeani

Tallinn-Oslo lend oli üsna lühikene, kestes umbes poolteist tundi. Oslos oli mul aega kuskil viis tundi, mille jooksul vaatasin peamiselt, mida NY-s teha ning kuidas saaks JFK lennujaamast Manhattanile. Võib-öelda, et kuna viimane nädal enne äraminekut möödus väga kiiresti, siis oli mul kodutöö tegemata ning Oslos veedetud tunnid kulusid marjaks ära. Kehakinnituseks sõin woki-rooga ning jõin smuuti. Hinnad olid Norrale ja lennujaamale omaselt kallid: arvutasin pärast, et woki-roog maksis kuskil 17 eurot. Võileivad olid umbes sama hinnaga. Lend Oslo-NY toimus 3-3-3 lennukiga, mina istusin kõige vasakpoolsema veeru esimeses reas üksinda. See tähendab, et sissepääsu uks oli kohe minu ees. Lisaks asus sealsamas ka reisisaatjate ala. Kuna üks reisisaatjatest istus ka õhku tõusmisel sisuliselt minu vastas, siis tutvusingi reisisaatja Nicoga. Ta andis nõu Manhattanile saamise jaoks ja pakkus võimalust järgmisel päeval koos linna vaadata, sest tal on samuti vaba päev ja vajadus hotellist eemale saada. Lennu alguses vaatasin muidu filmi ja ootasin toitlustamist. Siis selgus aga, et mingit üldist toitlustamist ei tulegi ning toit on valmistatud ainult nendele reisijatele, kes on selle varem ette tellinud. Ma ei ole sellist praktikat varem näinud ning ei osanud seda ka oodata. Arvan, et toidu oleks pidanud Norwegian Air’i kodulehelt tellima, et saada standardsed kaks toitlustamiskorda (söök lennu alguses+kehakinnitus lennu lõpus). Nico seletas, et kui ettetellitud toitude serveerimine lõpetatakse, avatakse snäkibaar. Tellisingi siis kuskil kaks tundi pärast lennu algust endale kehakinnituseks kakao ja kanavõileiva ning sain söödud. Mingi hetk läks lennukis nii külmaks, et pidin endale ka kerge teki lennukist ostma. Üritasin kuskil 2 tundi magada, sest teadsin, et magama saan Eesti aja järgi kuskil hommikul kella kuue paiku. JFK lennujaama jõudes läks immigratsioonist läbi minek sujuvalt ja kiiresti ning kõik lennuki 296 reisijat said kiiresti välja. Pagasit kätte saades avastasin, et ta oli saanud kannatada: pealmise osa tõmblukk oli katki ning kohvri pealmine osa oli üsna lahti, kuid püsis veel kuidagi peal. Et mul aga pealmises osas midagi niikuinii polnud, siis polnud sellest sel hetkel suuremat muret. Otsustasin Manhattanile jõuda kõige odavama variandiga, milleks on Airtrain+rong E+metroo. Kogukulu sellise reisi puhul on USD 7.50, taksoga minneks oleks kulunud kuskil USD 60. Aga ma tundsin, et mul oli piisavalt jõudu ja teadmisi, et rongidega liigelda. Üldiselt läkski kõik sujuvalt, kuid oli päris mitu kohta, kus pidi kohvrit ja käsipagasit treppidest üles või alla tassima. Mulle oli see ületatav väljakutse, kuid arvan et kõik reisijad ei ole võimelised kolmekümne kilose pagasiga paarkümmend astet üles-alla liikuma. Kui ma lõpuks umbes pärast tund aega sõitmist metroost väljusin hakkasin jala liiklema. NY-s oli õhk soe ja pehme. Teel hostelisse nägin tänaval puuvilja kaupmeest. Valik oli tal lai ning mul tuli isu mõningate banaanide ja greipide järgi. Mul oli aga juba kaks kätt kohvritega kinni ning ma küsisin, et mis kellani ta lahti on. Selle peale vaatas ta mulle otsa nagu ei saaks küsimusest aru ning vastas siis, et nad on terve öö avatud, et nad ei sulgegi. Vägev värk. Leidsin hosteli üles ja tegin check-in’i ära. Tuba anti viiendale korrusele ning siis avastasin ma koridoris, et lifti pole. Kuna mul oli kohvrite tassimisega metroos juba soojendus tehtud, siis polnud probleem nendega ka viiendale korrusele minna. Toas oli kaks nari, mina sain ühe nari ülemise koha. Toas oli kohal ainult üks uus-meremaalane, kellega ma vahetasin paar sõna, teistest toakaaslastest andsid aimu kohvrid, mis võtsid enda alla enamiku toa pinnast. Paigutasin ka enda asjad ära ning suundusin välja puuvilja kaupmehega äri tegema. Lõpuks ometi nägin küpseid mangosid, avokaadosid, greipe, maasikaid, vaarikaid, banaane, hurmaasid jne. Hinnad olid mulle vastuvõetavad ja kindlasti palju paremad kui Eestis. Mango oli 1.25, banaanid aga nt 5tk 1 USD eest. Natuke sai kaubelda ka ning ma sain endale $4 eest terve kotitäie erinevaid puuvilju. Magama saingi kuskil 12 kohaliku aja järgi.

PÄEV NEW YORGIS

Tänavapilt NY

Tänavapilt NY

Ärkasin kuskil 8 paiku, sest olin kokku leppinud, et helistan Nicole kuskil kella 10 paiku ning teadsin, et mul tuleb kuskilt telefon hankida, sest eesti telefon ei näidanud üldse levi. Hosteli poolt välja pakutud „hommikusöök“ oli lihtsalt Dunkin’ Donuts’ist kohale toodud kakao, kohv ja munchkinid, mis olid pandud välisukse kõrval olevale lauale. Neid sai süüa lobby’s, kus oli neli tugitooli või siis lihtsalt seistes. Jõin kakao ära, panin kaks greipi ja hurmaa kotti ning hakkasin liikuma 34ndalt tänavalt 42. tänava peale, et külastada mobiilipoodi: lootsin enda Torontost pärit telefoni reaktiveerida. Koha peal selgus, et Virgin mobile ei ole võimeline kohe minu vana numbrit reaktiveerima ning sellega läheks umbes päev aega. Mul oli vaja aga kohe Nicole helistada ning ostsin lihtsalt uue telefoni, lihtne ju. Uus juustu-telefon maksis ainult 18 dollarit, lisaks panin 15 dollari eest kõneaega peale ning olingi valmis helistama. Selgus aga et Nico ei saagi minuga kohtuda, sest lennufirma oli muutnud tema töögraafikut ning ta pidi tööl olema. Telefoni ostsin sisuliselt ainult selle kõne jaoks, kuid ta on mul ka hiljem abiks olnud ning jääb vähemalt mõneks ajaks minu peamiseks numbriks. Ma panustasin Nico plaanile päris palju, sest mul endal kindlat plaani polnud. Otsustasin, et uuesti hotelli tagasiminek tasub end ära: panin telefoniga kaasa tulnud materjali ära ning vaatasin enda Oslos tehtud märkmeid NY kohta. Tegin plaani valmis, kontrollisin vajalikud asukohad hosteli arvutist üle ning kuskil 11:20 väljusin hotellist uuesti.

Central Park taustal

Esimesena külastasin vaateplatvormi Top of The Rock, mis asub Rockefeller’i keskuses. Vaateplatvorm oli väga muljetavaldav, sest sealt avanes klassikaline vaade Central Park’ile, finantskeskusele ning ka äärelinnadele. Ilm oli väga ilus ning vaateplatvormil paistis kõik väga kenasti kätte.

Pärast vaateplatvormi liikusin veidi üleslinna ning külastasin New Yorgi moodsa kunsti muuseumit MoMa. Kunsti valik oli väga hea ja muljetavaldav: leidus nii mind huvitavat konstruktivismi ja kubismi kuid ka impressioniste (nt Cezanne, Van Gogh, Monet, Lautrec), uuemat kunsti ameerikast ja mujalt (Pollock, Kooning, Lichtenstein).

Downtown taustal

Pärast muuseumi võtsin hilise lõuna ühes india restoranis, kus sai üsna hea hinnaga ($15) tagasihoidliku kuid siiski kolmekäigulise lõuna. Midagi väga erilist polnud, kuid kõhu sai täis: eelroaks midagi praetud kapsapallide sarnast, siis riis lambapajaga ning lõpetuseks riisipuding. Seejärel suundusin Central Parki, kus linnamüra kadus korraga ära ning avanes rohelus. Jälgisin ühte pesapalli mängu ning rääkisin ühe kohalikuga natuke juttu. Siis läksin edasi Sheep Meadow’si nimelisele muruplatsile, kus viskasin pikali ning pikutasin natukene. Siis tulin teiselt poolt tagasi, et tagasi linna minna; sinna, kus kõige rohkem liikumist on: Times Square. Minu eesmärk ei olnud niivõrd vilkuvaid reklaame vaadata ning mass-ostlemises osaleda vaid soovisin jõuda Madame Tussaud vahakujude muuseumisse. Ekspositsioon oli üsna suur ning huvitav: vaadata sai nii kuulsaid muusikuid, sportlasi, poliitikuid, telenägusid kui ka superkangelasi. Arvan, et kuskil pooled nimed olid mulle tuttavad. See tulenes nt juba sellest, et tegu oli pigem Ameerika keskse ekspositsiooniga, mistõttu paljud telenäod ning sportlased ei olnud mulle tuttavad. Näituse sees oli ka superkangelaste teemaline 4D kino. Jäin näitusega rahule. Õhtu lõppes spontaanselt: läksin vaatama comedy-show’d, millele olin piletid ostnud otse tänavalt Times Square’i lähedal. Seanss algas kell 11 õhtul ning kestis kuskil poolteist tundi. Ürituse formaat oli noorte (kogemuse mõttes) koomikute mõõduvõtt: kolmeminutiliste ettekannetega astus ette 16 esinejat, lisaks oli veidi pikem sissejuhatus ja väljajuhetus tuntumate tegijate poolt. Mulle show meeldis, tempo oli kiire, esinejad vaheldusrikkad ning häid nalju oli palju. Enamik esinejatest rääkis midagi nagu loo sarnast, viidates enda kogemustele või sündmustele, mis nad on läbi elanud. Külastaksin julgelt ka järgmisi show’si. Pärast nalja hakkasin hosteli poole liikuma; linn oli palju vaiksem, kuid mitmed riidepoed olid veel Times Square’i lähedal lahti.

Hommikul ärkasin jälle kell 8, võtsin hosteli „hommikusöögi“ ning hakkasin kohe JFK lennujaama minema, sest ei olnud kindel, kui kaua metroo-rongi E-Aitrain kombo aega võtab. Jõudsin aga kenasti kohale ning probleemi polnud. Lend Raleigh-Durhamisse toimus väikese 2-2 lennukiga ning kestis ligikaudu tund aega. Kohvrit kätte saades tabas mind aga uus üllatus: seekord tuli kohver välja ilma ratasteta. Kõik rattad olid lihtsalt kadunud, isegi need pulgad, kus rattad ringi käivad, oli puudu. Toakaaslane Jan leidis mind aga kenasti üles ning endalegi üllatuseks oli ratasteta kohvrit täitsa kerge mööda teed lohistada. Kohale jõudes vaatasime korteri üle, käisime rattapoes ning spordibaaris söömas. Durhamist kirjutan aga pikemalt järgmine kord.

Woody Allen

Pitt&Jolie

Comedy

Õhtu lõpp

Vana blogi, uus nimi

Aeg on taaselustada veebipäevik ning hakata jälle kirjutama. Seekord jätkub juttu vähemalt aastaks ning kui hästi läheb, siis ka kauemaks. Alustan doktorantuuri esimest aastat ökonoomikas Duke’i ülikoolis Põhja-Carolinas. Viimastel aastatel on Tartu Ülikoolist läinud mitmeid tudengeid Põhja-Ameerikasse õppima. Ühine joon on olnud head hinded, matem-inf teaduskonna külastus ning Ott Toometi juhendamine. Ökonoomika on muutunud väga populaarseks ning Top20 koolidesse laekub ligi 700-800 avaldust. Seda on väga palju, nt sotsioloogias või riigiteadustes (political science) on avalduste arv kuskil 300-500 ja seda top 10 kohta. Seepärast on oluline teada, milliseid samme astuda. Kui seda veebipäevikut juhtub lugema mõni tudeng, kes on asjast huvitatud, siis julgustan võtma ühendust minuga, Ott Toometiga või teiste tudengitega ja uurida, et mis need sammud siis täpselt on.

Üldiselt kirjutan veebipäevikus oma tegemistest: alguses rohkem elust-olust, hiljem aga peamiselt õppetööst.

Blogi nime muudan ära: esialgse „Kirjad Torontost“ asemel on blogi nimi nüüd „Tõkestatult ratsionaalne“. Seda ühelt poolt sellepärast, et viie-kuueaastane doktoriprogramm, mis nõuab suurt pingutust ning vähemalt õppimise ajal suurt tulu ei too, ei pruugi mõningatele inimestele tunduda mõistlik tegu. Teisalt on mind huvitavas mikroökonoomika valdkonnas näidatud paljude mudelite ja ideede puhul, et inimesed käituvad mõnikord oluliselt erinevalt, kui ennustatud. Seda selgitatakse sellega, et inimesed pole täielikult ratsionaalsed, nagu mudelid tihti eeldavad (mis laias plaanis ning keskmiste tendentside saamise jaoks on mõistlik eeldus), vaid on ratsionaalsed teatud piirini – tõkestatult ratsionaalsed. See on huvitav ja sümpaatne idee. Kolmandaks, see on üsna lahe pealkiri ühe mikroökonoomikast huvitatud doktoritudengi blogi jaoks.