Ameerika õlled ja Atlandi ookean

Math camp’i kolmanda nädala (11.08-15.08) teemad olid mulle tuttavad nagu ka eelmiste nädalate teemad ning reedel toimunud lõpueksam läks hästi. Ma arvasin, et math camp oli niisama harjutamine, kuid tegelikult pandi hinne ka, kuigi hinnati üsna leebelt. Kokku oli 26 inimest ning nendest 19 inimest sai A, 2 tükki A- ning 5 tükki sai B+. Tuleb silmas pidada, et Ameerika ülikoolisüsteemis on hindamine veidi teistsugune; näiteks minimaalne hinne on B-. Madalama hindega ei ole võimalik kursust läbida; nii oli ka nt Toronto Ülikooli magistri- ja doktorikursustega. Reedel toimus ka istumine ühes söögikohas, kuhu kogunes väiksem seltskond inimesi. Fullsteam’i pruulikoda ning seda ümbritsev rajoon oli kena ning huvitav: lisaks pruulikojale, muusikahoonele ja söögikohale võis tänaval kohata ka „Durhami kuulsaid söögiautosid“, mida olen näinud mitmes linna tutvustavas brošüüris. Minu valikuks osutus selline pelmeeniauto: http://www.chirbachirba.com/

Fullsteam’i pruulikojas mulle õlut ei müüdud, sest minu ID-kaarti ei tunnistatud. Põhja-Carolina seadus ütleb, et võõramaalastel on isikut tõendav dokument pass. Olin seda hoiatust ka varem kuulnud, kuid senimaani ei olnud probleeme tekkinud. Läksime lihtsalt üle tee asuvasse söögikohta ning seal sobis mu ID-kaart küll – kõik sõltub teenindajast. Edaspidi olen passi vajadusel kaasa võtnud. Mul on kursusel üks veidi õlleteadlikum inimene ning ta käis välja järgmise väite: õllekvaliteedilt on Ameerika teistest riikidest tükk maad eespool, siis tulevad Belgia ja Saksamaa ja siis muud Euroopa riigid. Pean tunnistama, et hakkan ka ise selle väite kehtivuses veenduma. Ma ei ole kunagi mõelnud Ameerikast kui suurest õllemaast, sest 1) esimesed õlled, mis pähe tulevad on massiõlled Bud Light või Miller kuskilt Superbowl’i reklaamist ning 2) ameerika õllesid lihtsalt ei näe Euroopas, mis jätab mulje nagu neid polekski. Tegelikkuses on Ameerikas väga palju väikeseid ja häid õlletootjaid (nt juba Durhamis tean ma vähemalt kolme pruulikoda) ning nende toodang ei jõua Ameerikast väljapoole. Minu arusaam õlledest muutus väga tugevalt umbes aasta tagasi, kui puutusin kokku tartu õllepoe Gambrinus toodanguga, mis avas täiesti teise maailma. Õlu oli värskendav, huvitav ja tugeva maitsega; mitte midagi sellist, mida ma olin varem saanud. Ja minu senine kogemus Durhamis? Iga õlu, mis ma siin tellinud olen, on nagu pudel Gambrinuse toodangut. Värskendav, huvitav ja hea maitsega on märksõnad, mille olin Eestis reserveerinud „gurmeeõllede“ kirjeldamisele. Senise kogemuse põhjal pean laiendama need märksõnad aga kõikidele ameerika õlledele, mida olen siin söögikohtades tarbinud.

Viimane nädal enne semestri algust (25.august) möödus rahulikult: nädala sees oli iga päev mingi väike üritus, muidu vaba. Pidin sooritama kirjaliku ja suulise inglise keele testi, et otsustada, kas mulle tuleb määrata täiendavaid inglise keele kursuseid. Mõlemad testid olid üsna lihtsad nii et mingeid lisakursuseid ma võtma ei pea. Lisaks osalesin kahel orientatsioonil (üks eraldi rahvusvahelistele tudengitele ja teine üldiselt uutele graduate (magister+doktor) tudengitele), kus jagati üldist informatsiooni ülikooli, vaba aja tegevuste ja Durhami linna kohta. Meelde jäi Wilsoni spordikeskus: mulle pakub huvi mägironimissein ning sukeldumiskursused. Üldiselt on graduate tudengitele kõik ülikooli teenused tasuta nii, et loodan sukeldumiskursusteks aega leida. Mainida tasub ka üritust nimega convocation, mis on semestri pidulik avamine Duke’i kabelis. Aktus algas sellega, et edastati sümboolne palve uue semestri alguse puhul, siis kõneles ülikooli president (sama nagu meil rektor) ja tutvustas kõikide teaduskondade dekaane; lisaks oli veel paar kõne. Pärast oli vastuvõtt õlle, veini, brownie’de, juustu, suupistete jms. Neljapäeval toimus kohustuslik koolitus kõikidele uutele sotsiaalteaduste graduate tudengitele, kus räägiti eetikast ja erinevatest plagiaadi ja võltsimisjuhtumitest meedias. Üldine sõnum (ära valeta, võltsi) on selge igaühele, koolitusel keskenduti nn piirijuhtumitele, kus arusaam, mis on eetiline ja mis ei ole, pole nii selge.

Nädalavahetuse veetsin rannas ja selle ümbruses: ühel minu kursusekaaslasel on Durhamist kolme tunni kaugusel asuvas Topsail beach’is rannamaja ning suurem hulk ökonoomika tudengeid, sh mina, kogunes nädalavahetusel sinna. Minu viimasest Atlandi ookeani suplusest on möödas juba kuus aastat, nii et oli tore jälle ookeanis ujuda. Vesi oli väga soe ning lained mõõdukad. Meeli erutas ka teadmine, et selles soolases vees võivad kuskil kaugel ujuda haikalad ning muud elukad. Neid „muid elukaid“ oli võimalik näha rannamajas elutoa seinal (seal oli mingi suure looma kest) ning ka restoranimenüüs: kammkarbid, austrid, krabi, lest, atlandi lõhe. Päikest küll väga polnud, kuid soe oli ikkagi ning rannaskäik oli mõnus vahepala enne õppetöö algust.