Mis meist saab?- Kõrgharidusega töötud. + Lühijutt

Viimasel ajal on minu tähelepanu köitnud Eesti Päevalehes ilmuv artiklitesari, mis räägib kõrgharidusega noortest. Teemapüstitus on üpriski huvitav: näete siin on noor inimene, kes on õppinud ja pingutanud ning jõudnud iseseisva elu lävepakule, kuid miskipärast ühiskond ei võta teda vastu, ei paku tööd. Lugedes selgub, et tegu on inimestega, kes on omandanud humanitaarhariduse. Ehk tuntuimas artiklis räägib kirjandusteaduse magistrikraadi omandanu, kuidas ta tasuvat erialast tööd ei leia ja töötab seetõttu klienditeenindajana ning saab miinimumpalka. Vastuseks on ilmunud ka mitmeid lugejate arvamusi; need on umbes stiilis, et "mina õppisin programmeerimist, ei ole töötu ja elu on ilus" või "tuleb olla plaanipärane, sihikindel, ettevõtlik", ehk viitavad sellele, et õppida oleks võinud midagi muud, midagi "praktilist". Aga kas ülikoolis on üldse midagi väga praktilist? Minu meelest on üldiselt ülikooli ja tööülesannete vaheline seos nõrk. Aga seost ei ole vajagi, sest tööülesannete äraõppimine on ju sarnane ülikooliaine omandamisega. Tundub, et kõige olulisem on võime omandada ja kohaneda uute teadmistega, erialane taust tuleb kasuks ning erialaseid teadmisi läheb ehk kõige vähem vaja. Ülikool ja tööandja jäävad üksteisest üsna kaugele, ning minu meelest peavadki jääma, need kes soovivad tööandjale lähemale minna võiks kaaluda rakenduskõrgkooli (kuigi pole kindel kas see ikka on toimiv) või otse tööle minekut. Sellest perspektiivist vaadates ei näe ma tööturul  erineva haridustaustaga inimeste vahel suurt erinevust. Tõenäoliselt teavad mitmed riigiteaduse, ajakirjanduse, geograafia, ajaloo tudengid või miks mitte ka filosoofia tudengid majanduses toimuva kohta palju rohkem kui mina, kui nad valdkonna vastu huvi tunnevad. Mina tean aga tõenäoliselt rohkem agentide eelistuste esindamisest kasulikkusfunktsioonide abil, optimeerimisest puuduliku informatsiooniga keskkonnas, Nashi tasakaaludest teisese hinna oksjonimängus või Solowi kasvumudeli ülesehitusest. Viimast olen ma ülikoolis õppinud, praktilises elus ei tea aga tulevane tööandja sellest suurt midagi. Võib isegi juhtuda, et ei tea, mida mina tean. Nii kirjutabki üks filosoof, et

" Ma olen noor inimene, täis värsket indu, võimet mõelda nii loominguliselt kui ka loogiliselt, tahet leida värskeid lahendusi ja entusiasmi muuta maailma, alustades väikestest asjadest," mis ütlebki lihtsalt seda, et ta tahab miskit teha, ta on valmis selleks teadmisi omandama.

Selliste mõtete valguses tabas mind ühel hilisel õhtul, kui olin juba Jaapani magamismadratsi maha sättinud, kirjanduslik idee. Kogu idee panin kirja umbes kahekümne minutiga ning üllatuseks sai jutt minu meelest üsna sorav. Lugu illustreerib ülalpool kirjeldatud ideed sellest, kuid tähtsad või mittetähtsad on erialased teadmised või kuidas toimub üleminek ülikoolist töökeskkonda. Järgneb lugu.

Banachi ruumide ekspert

Matemaatikatudeng Piu kaitseb lõputöö teemal „Banachi ruumide kaasruumide geomeetria“ ning omandab loodusteaduste bakalaureusekraadi. Jäädes ilma üliõpilase kaitsvast ja prestiižsest staatusest, on ta nüüd äkitselt noor tööd otsiv inimene, mis siiski kõlab veel lootustandvalt. Piu teeb endale tööotsinguportaalides konto, valmistab näidise järgi CV, lisab huvipakkuvad tööülesanded – uurimistöö või rakendused funktsionaalanalüüsis ja mõõduteoorias – ning suunab ka enda kuulutuse tööturu pakkumise poolele. Möödub mitu nädalat, kuid ühtegi tööpakkumist ei ole. Veel enam, ühtegi vaatamist ka ei ole! Piu on tähele pannud, et ka lehtede tagakülgedel ilmuvatel töökuulutustel ei ole ta näinud talle tuttavaid märksõnu nagu lineaarsed operaatorid, Banachi ruum või teoreem ja tõestus. Piu mõtleb, et mis värk on; ta oli üsna hea tudeng ning kirjutas ka viimasel algebra eksamil paar tundmatut tõestust täitsa peast ja peaaegu puhtalt. Piu hakkab mõlgutama mõtteid, et kas ettevõtetel tõesti ei ole lauseid, lemmasid või teoreeme, mis vajaksid tõestamist või vähemalt kontrollimist. Möödub veel mõni nädal ning kätte jõuab juba august, ikkagi ühtegi pakkumist ei ole. Siiski üks vaatamine on vahepeal tulnud – koristusettevõtte OÜ Puhas Ruum oli Piu kuulutust ja profiili vaadanud 22. juulil kell 08:47. „Huvitav“, mõtles Piu, „hakkab looma“. „Ehk on neil valida mitme kandidaadi vahel, ning nad väisavad turgu enne, kui valitud pakkumised teevad“, soojendas Piu lootust. Möödus veel mõni nädal ning ka augusti selgroog oli murtud, lähenes september. Kuna ühtegi pakkumist polnud tulnud, arvas Piu, et „küllap leidsid nad kellegi parema“. Kuid säilitades enesekindlust ning arvates, et „küllap ka minu tõestustel leidub maailmas kohta“ ning ehk on probleem selles, et keegi pole tema tööd varem näinud, otsustas Piu erinevaid ettevõtteid otse külastada, pakkudes end tööle. Selleks sõitis ta kesklinna kõige tihedamasse kontorite rajooni ning võttis ette suurima torni, mida nägi. Fuajees oli silt korruste ja ettevõtete nimedega. Piu luges sildi esimestelt ridadelt: „Nii..OÜ Pomm ja Kapsas..mis asja…OÜ VENDETTA..oo kõlab hästi..AS Kivi ja Kõva…jaa..AS Margin analüüs..oojaa!…SA Meie õestus…äkki on kulunud…“, ning nägi veel mitmeid nimesid. Piu alustas korrusest seitse – see oli ta lemmiknumber ning ta mõtles, et ehk tal veab kohe. Seitsmendal korrusel oli ennast sisse seadnud AS Sõel ja Pojad. Piu astus kontorisse sisse ja kohtus administraatoriga. „Tere, soovin tööd pakkuda; olen matemaatikaharidusega, suunaga puhtale matemaatikale; huvideks on mõõduteooria ja analüüs.“ „Jah? Või puhta analüütilise haridusega? Oodake, ma helistan meie personalijuhile ning vaatan, kas neil on midagi pakkuda“. Sekretärimees valib paar kiirklahvi ning on ühenduses personalijuhiga: „Halloo? Tom, mulle tuli siia üks puhta analüütilise mõõduga noormees matemaatika-haridusteaduskonnast tööd pakkuma. On sul praegu midagi letis? Ahah,…,jajah,…,nonoh..uhuhhuu,..ok ütlen edasi.“ „Tom, see tähendab personalijuht, ütles, et ettevõttele tuli hoopis kasumihoiatus ning lähiajal tuleb mõned töökohad kaotada..nii et, kardan et praegu midagi ei ole.  Head päeva, nii tore oli kohtuda!“ Piu vinnas ennast kaheksandale korrusele, kus avastas eest ettevõtte AS Raud ja Raud, lisaks oli logole peenelt lisatud „since 1657“. „Vau“, mõtles Piu, „enne veel kui analüüs loodi!“. Piu astus kontorist sisse; administraatorit polnud ja kontor meenutas pigem ladu. Ruum oli kõrgeid riiuleid täis, riiulites olid plastkastid naelte, kruvide ja erinevate raudvidinatega. Riiulite vahelt tuli flanellsärgi ja helkurvestiga mees, kes tutvustas ennast „Tere, mina olen Tõnu Raud. Kuidas saan aidata?“. „Tere, mina olen Piu…mõtlesin, et kas teil oleks tööd pakkuda…analüüsi või mõõduteooria vallast...või kui seda pole, siis ehk midagi rakendusmatemaatikast?“ „Hmm,….mõõdu….m õ õ d u….teooria…teooria….t e o o r i a?“, oli hr Raud raskustes Piu kvalifikatsioonist arusaamisel. „Vaadake, hr noormees,….see äri tegeleb raudpoltide müügiga…….jaaaa….. meil on vastavad mõõdud juba aastasadadega välja kujunenud….jaaa….mul oleks tegelikult nüüd kogu sellest kraamist vaja lahti saada…jaaa…..mul on selleks ka inimene hetkel leitud – minu onupoeg Pärtel Raud! Kuid aitäh pakkumast!“. „Ahah, teilegi“, jättis Piu helkurvesti toimetama. „Niih….üheksa…..on kaks pluss seitse….see on ju paarisarvuline algarv ja minu lemmiknumber! Küllab läheb hästi.“ Üheksandal korrusel asus OÜ Margin analüüs; uhkete punakate tähtedega firmalogo sisaldas ka lauset „juba teist aastat turul!“. Piu katsus kontori ust, kuid see ei avanenud, „sooh, nad peaksid ju avatud olema“, mõtles Piu ning lükkas kõvemini. „Ai!“, karjatas keegi teisel pool ust. Alles nüüd selgus, et ukse taga oli lihtsalt keegi seisnud ning kui Piu lõpuks ennast kontori ukse vahelt sisse poetas jäi ta ka ise ukse ette seisma, sest terve ruum oli täis liikuvaid inimesi. Osad printisid, teised rääkisid telefoniga, kolmandad sirgeldasid midagi tahvlil, neljandad klõbistasid arvutiga, viiendad olid läbipaistvas koosolekusaalis ning kuuendad vaatasid suurelt telerilt mingid värviliste ridadega muutuvate numbrite tabelit. Suure lärmi ja sagimise tõttu pidi Piu hõikama mitme inimesega, et lõpuks osakonna ülemuseni jõuda. „Tere! Näen, et teil käib siin kõva töö“, katsus Piu meeleollu sulanduda, „ja teate… mul oleks seda teile veel pakkuda! Kohe praegu ja täisajaga! Ja……ja…soovitud eriala on tõestused funktsionaalanalüüsis või mõõduteoorias! Vot!“. „Mis asja? Ma ei kuulnud hästi! Olete ennast juba tõestanud analüüsis ja varem töötanud täisajaga funktsionaal-teoreetilises mõõtmises? Ooo..! Nii hea trader’i peale satub harva! Kas teil oleks võimalik kohe praegu mõningase prooviajaga …noh näiteks kolm päeva… tööle asuda?“ Piu kohkus selle peale justkui oleks kuulnud Riemanni hüpoteesi tõestusest, kuid pärast mõningast kogumist andis ta selgesõnalise nõusoleku. „Tore, siis lööme käed…lepingud on kuskil…kuskil teiste paberite vahel. Näete siin…“, lükkab osakonna ülemus ühelt lauanurgalt hunniku pahna prügikasti, „on teie uus tööpind! Kõigepealt…näete võtke see arvuti…tõmmake mulle MATLAB-i info praeguse kuu ajalooliste libisevate keskmiste kohta, siis optsioonide kohta lihtsalt erinevad „kreeklased“…..ja turuks NYSE, NASDAQOMX, LSE ja DB! Olgu, nägemist!“ Nii nägi välja Piu esimene tööpäev. Järgmiste kuudega õppis Piu finantsturgude kunsti, ta õppis, et siin tõestuseid ei olegi, kuid on seosed, lülid, mõjud ja järelmõjud ning nendega oli Piu tuttav. Novembri lõpuks oli Piu juba täiesti sisse sulandunud ning sealt edasi läks ainult ülesmäge. Nii sai jalad alla matemaatik, kes oli valinud ülikoolis puhta matemaatika suuna, kelle südamehuviks olid Banachi ruumid ja nende kaasruumide geomeetria ning kes soovis töötada funktsionaalanalüüsi või mõõduteooria vallas.

Kuidas saad jalad alla sina?