Puhkus ja semestri algus

CN-tower

Pärast viimaseid toimetusi eelmisel semestril läksin puhkusele ning nagu näha, siis läks puhkusele ka minu blogi. Nüüdseks on aga uus semester juba alanud ning taas hakkab ka siia rohkem kirjutisi ilmuma.

Kirjutan oma vahepealsetest tegemistest ja käikudest. Kuna 18. detsembril mulle tuli Kristi külla, siis oli meil hea võimalus uurida lähemalt Toronto linna ning selle vaatamisväärsuseid. Minu augustikuised rännakud toimusid juba tükk aega tagasi ning olid rohkem jalutuskäigud, kus ma otsisin üles hädavajaliku ning tutvusin mõningate linnaosadega. Niinimetatud turismiobjektidest polnud mul suurt aimu. Meie esimene sihtpunkt oli CN-torn – võib-olla linna tuntuim sümbol –  kus meile soovitati soetada CityPass ehk n-ö liitpilet, mis võimaldab külastada viit tuntumat vaatamisväärsust: CN-torn, Royal Ontario muuseum, Casa Loma loss, Ontario Science Center ning Toronto zoo. Külastasime neist järgnevate päevade jooksul kõiki peale teaduskeskuse; igale külastusele läks üks päev, mille juurde käis ka lõunatamine erinevates (kuid köögi mõttes siiski aasia) restoranides. Külastatud vaatamisväärsustest ehk kõige meeldejäävam on CN-torn, mis ehitati 1976 ning mis triumfeeris maailma kõrgeima ehitisena üle 34 aasta (553m). Põnevust pakkus vaateplatvormiga samal tasandil (342m) olev klaasist põrand; oli huvitav täheldada, et kui lapsed jooksid kartmatult üle klaaspõranda, siis täiskasvanud (sh mina) olid palju aremad ning kartlikumad põrandale astuma või seal käima. Vaade kinnitas, et Toronto on tegelikult üsna madal linn: kõrged kesklinna hooned on kompaktselt koos ning muu on enamasti eramaja-tüüpi ehitiste kogum, kus asuvad ärid, elukohad.

Jõulud möödusid tavapärasest veidi erinevalt: õhtusööki sõime Korea restoranis. Top-notch Eesti jõulusööki olin ma aga saanud juba varem, Vironia jõulupeol. Enne aastavahetust, 28. detsembril toimus ehk meeldejäävaim meelelahutusõhtu: Sepo Seeman tuli esitama monotükki „Eesti mees ja tema poeg“! Etendus toimus Tartu College’is ning publik, keda oli oodatavalt palju, veendus, et Sepo oskab väga hästi nalja teha. Aastavahetuseks olid mitmed senised elanikud ja tuttavad lahkunud, sest mitmed vahetustudengid olid siin ainult üheks semestriks. Nendega, kes järel olid, korraldasime ühise õhtusöögi ning kesköö paiku õnnestus meil teatud õnnelikel asjaoludel ka Tartu College’i katusele pääseda, et ilutulestikku vaadata ainult et…. ilutulestikku ei toimunud. Tuli välja, et Torontos ei lastagi midagi õhku, ei tehta pauku ega räusata tänavatel; tänavapilt oli samasugune nagu igapäev ning isegi mingit amatöörilutulestikku keegi ei korraldanud. Väike kultuurišokk, sest Tallinna puhul tsiteeritakse vahel isegi ajalehes rahanumbreid, mida plaanitakse õhku lasta, ning Vabaduse Väljak on ootuses inimesi täis; amatöörilutulestik toimub nii enne kui ka pärast linna poolt organiseeritud show’d.

Tour de Montreal

St Josephi kirik

Vahetult pärast uut aastat võtsime ette Montreali reisi. Seal veendusime, et Kanada on kakskeelne riik ning samuti arvestatav põhjamaa. Montreal oli domineeritud prantsuse keele poolt: see oli koht, kus prantsuse keel oli suures kirjas ja inglise keel väikeses. Meil oli hea meel värskendada oma prantsuse keele oskust ning avastada, et Quebeci aktsent on kergemini arusaadav kui Pariisi/Prantsusmaa oma. Sõnu on kergem eristada ning hääldus ei ole nii pudisev-nunnutav kui muidu – välismaalase kõrvale kindlasti palju sõbralikum versioon. Montrealis tegi Kanada talv korraliku soorituse: mitu päeva järjest hoiti tulemust -20 kraadi ümber. Õnneks olime Eestis varem treeninud ning saime hakkama. Montrealis oli peale külma ka muud huvitavat: kõrgeim viltune ehitis (Tour de Montreal, 165m, 45-kraadise nurga all), Kanada suurim kirik (Joosepi kirik) ning Montreali kunstimuuseum. Mulle meeldis kõige rohkem ehk kirik: sattusime sinna tegelikult juhuslikult pärast torni külastamist. Läksime lihtsalt eemalt paistva kupli suunas; kohale jõudes oli pilt aga väga eepiline, sest kirik asus mäe otsas ning oli väga suur. Kokkuvõttes jättis Montreal oma prantsuskeelse keskkonna, enam-jaolt valge elanikkonnaga, vanalinnaga ning suure külmaga Kanadast üpriski teistsuguse mulje kui see, mida ma Torontos olin kogenud.

Tundub, et ainetega läheb see semester sujuvamalt. Ma enam-vähem teadsin, mida soovin võtta, ning ka bürokraatia on lihtsustunud. Eksamitulemustest ja selle semestri ainetest kirjutan järgmises postituses.