Vahepealsed tegemised ehk palju huvitavat

Viimasel ajal on siinne ümbruskond huvitavalt kirjuks muutunud. Campusel on inimesi rohkem kui tavaliselt. Näiteks oli hiljuti üldine vilistlaste kokkutulek ning neid oli üsna palju campust väisama tulnud. Oli nooremaid ja vanemaid: mõnel oli märgitud rinnasildil lõpetamisaastaks 90, mõnel ilutsesid rinnas 70ndad. Campuse külastatuvs on olnud suurem aga juba pikemat aega. Näiteks oli vahepeal üsna pikk periood, kus võis näha vanemaid ja erinevas suuruses lapsi grupi kaupa praeguste tudengite saatel mööda campust liikumas. Tegemist oli ülikooli vastuvõetud keskkooliõpilastega ehk tulevaste tudengitega. Kuna ülikooliharidus on Ameerikas kallis ning lõppvalikus on tavaliselt mitu kooli, siis tehakse ülikooli valikust koguperereis. Kaasa võetakse ka nooremad õed ja vennad ning tullakse siis vanematega vaatama, mis mulje ülikool jätab. Ülikooli poel, kust saab osta Duke’i logoga peaegu kõike, alates koerakausist kuni beebiriieteni, on seega praegu kiire aeg. Nõudlust tõstab ka see, et Duke võitis Ameerika Kolledžite meestekorvpalli ning ka sellega seotud riideid ja muud nänni on päris palju. Sport, kuigi ma sellest palju kirjutanud ei ole, on siin väga olulisel kohal. Juuksuri käest kuulsin, et kaks suuremat korvpallifännide osariiki ongi Põhja Carolina ja Kentucky.

Mina abistasin ka uute tudengite vastuvõtmisega, aga teises kontekstis: majandusteaduskond organiseeris külastuspäevad tulevastele doktorantidele. Külastuspäevale tuli 27 inimest ning päris palju oli rahvusvahelisi tudengeid, kuigi sõit neile on pikem. Kohtasin türklast, ungarlast, norrakat, tšiillast, iisraellannat, erinevaid aasia tudengeid ning muidugi ameeriklasi. Aasta tagasi oli ka minul võimalik sõita mitme kooli külastuspäevale, kuid loobusin sellest võimalusest just seetõttu, et mitme külastuspäeva ühildamine tundus liiga suure ettevõtmisena ning ma ei olnud oma valikus nii ebakindel. Teaduskond ei olnud aga mulje avaldamisega kitsi: tudengitel oli mõeldud kolm ööd Hiltoni hotellis, lennupiletite hüvitus ja tasuta lõunad+õhtusöök. Mina osalesin tulevaste tudengitega ühel pidulikumal õhtusöögil ning näitasin kolmele-neljale tudengile järgmisel päeval ka campust ja vastasin küsimustele. Tundub, et paljudele jäi hea mulje: ilus keskkond, hea ilm ning üsna laialdane õppejõudude valik applied micro valdkonnas. Eks siis paistab kui paljusid neist järgmine aasta siin näeb.

Olen vahepeal saanud ka parema selguse suveplaanide ja teise aasta osas. Kui kvalifikatsioonieksameid tegema ei pea – ja sellega ma arvestan – siis jääb mai, juuni vabaks ning suvekursused algavad 29. juuni (kaks tehnilist ainet). Teine aasta on liikuvam: võetakse aineid, alustatakse uurimistööd ning tegeletakse õpetamisega. Edaspidi toimub õpe moodulites: poolesemestri kuni semestripikkustes spetsiifilisemates valikkursustes. Eesmärk on end kurssi viia huvipakkuva valdkonna meetodite ja kirjandusega ning jõuda nii lähemale uurimistöö tegemisele. Teise aasta suveks on vaja esitada nn second year paper ehk uurimisprojekt, mida saab siis sobivuse korral edasi arendada nt artikliks või dissertatsiooni teemaks. Et teaks mida valida ning mis võimalused on, toimus meil aprilli esimeses pooles ka seitse Field Day’d ehk üritust, kus kohtusime valdkonna õppejõududega, tutvusime nende uurimistöö, õpetatavate moodulite ja saime vastuseid muudele küsimustele. Mooduleid võib vabalt valida, kuid põhimõttega, et saadaks kokku mingi suund, toimuks spetsialiseerumine. Teise aasta rahastust on natukene muudetud: vaadati, et lõpetajatel on võrreldes teistega liiga vähe õpetamiskogemust ning paljud on ainult uurimisassistendina töötanud. Nüüd otsustati, et teine aasta võiks olla see aeg, kus harjutada esinemis- ja õpetamisoskust klassiruumi ees. Hetkel pole veel kindel, mis kursuse ma saan, kuid olen oma eelistused edasi andnud.

Veebruari lõpus käisin Charlotte’is, mis on kuskil kahe tunni kaugusel ning peaks isegi üsna arvestatav finantskeskus olema. Seal asuvad näiteks mitme panga peakorterid, sh Bank of America oma, kes alustaski oma tegevust Põhja-Carolinas. Käisin seal toakaaslasega ühepäevasel väljasõidul, et natukene meelt lahutada; huvitav kogemus oli lõunaosariikide ajaloost rääkiv muuseum.

Lõpetuseks lisan mõned pildid Charlotte’ist ning kirsipuude õitsemisest ärikooli ees.

Järgmine nädal on lugemisnädal ja siis ongi lõpueksamid.

Teine semester ja esimene lumi

Teine semester algas juba 7. jaanuril ning sujub kenasti. Aineid on ikka kolm: mikro II (mänguteooria), ökonomeetria II (mikroökonomeetria+aegread), makro II (erinevad teemad). Kui eelmisel semestril oli minu tööjaotus erinevate ainete vahel enam-vähem ühtlane, siis nüüd on asjad teisiti. Selle semestri lipulaev on ökonomeetria, mis võtab umbes 2/3 minu ajast, jättes 1/3 teiste ainete jaoks. Selle jaotusega olen ma rahul, sest ökonomeetria on hetkel kõige huvitavam aine. : ) Aine on jagatud kahe õppejõu vahel, kes kumbki loevad oma osa ning praegu on käsil mikroökonomeetria. Praegune õppejõud on noor, entusiastlik ja energiline  ning lõpetanud just hiljuti doktorantuuri ning õpetab materjali esimest korda. Kohe esimesel loengul käis ta välja oma agenda: „tegemist on väga intensiivse ainega, me katame väga palju materjali, kõik teemad on väga tähtsad ning esimene ülesannete komplekt on väga raske (lahendused ca 30lk)“. Võib-olla mõni ehmus sellise sissejuhatuse peale ära, kuid minu esimene mõte oli „hea on pardal olla, lähme!“. Ning senise kogemuse põhjal on see aine väga hea ning muutnud põhjapanevalt ka minu arusaamu sellest, millist uurimistööd ma teha tahan. Peamine, mis mulle õpetamisstiili juures meeldib, on see, et me lihtsalt ei käi planeeritud teemadest üle, vaid õppejõud annab ka suunavaid viiteid, kust edasi vaadata, millal keegi selle teema kallal töötas, mille eest on antud Nobel jne. Selline perspektiiv on väga kasulik, sest nii tekib intuitsioon et mis veel mingi teema kohta on kirjutatud või kust saab vajadusel juurde lugeda, kui peaks tekkima huvi või vajadus. Esimese aasta üks eesmärke ongi ju ülevaate andmine erinevatest valdkondadest ning intuitsiooni, tunnetuse tekitamine, et mis kuskil valdkonnas toimub, mille kallal inimesed töötavad (üldises plaanis), et siis saada paremini aimu, kus sa ise tahad töötada. Nii on ka minu uurimishuvid nihkunud empiirilisema uurimistöö poole. Enne doktorantuuri oli minu kogemus edasijõudnud ainetega piiratud: olin võtnud mikroökonoomikat ning seepärast seostasin ka enda huvisid just selle valdkonnaga. Nüüd olen võtnud edasijõudnud aineid ka teistes valdkondades ning näen, et igal pool tegeletakse huvitavate küsimustega. Igatahes on mind hakanud empiiriline vaatepunkt huvitama ning näen, et praegune aine annab väga hea ülevaate olulisematest teemadest ning viitab siin-seal ka praegusele uurimistööle. Kuna aine koosneb kahest poolest, on lõpueksam aga juba järgmisel nädalal! Kohe kahju, sest kardan, et aine teine pool nii kõrgel tasemel ei ole. Vaheeksam oli ökonomeetrias juba jaanuari lõpus ning see läks väga hästi, olin esimest korda päris tipus.

Eile oli vaheeksam ka makros, mis käib täiesti teises tempos ja meeleolus. Õppejõud on väga aeglane ja kohe üldse mitte energiline. Siin läheme me põhiliselt D. Kruegeri (UPenn) loengumärkmete järgi ning alustasime OLG (overlapping generations) mudelitega ning... polegi rohkem midagi muud teinud. Loengud seega väga huvitavad ei ole ning vahel olen jätnud ka minemata ning ise materjali lugenud või raamatuid vaadanud. Mõnes mõttes ongi hea, et seal materjal rahulikult kulgeb, nii jääb aega ökonomeetria jaoks. Mikro II ehk mänguteooria on ka väga kasulik aine, kuid kuna ma võtsin Torontos juba sarnase aine (samuti doktorantide kevadsemestri mänguteooria), siis on mulle juba paljud asjad tuttavad. Käisin kahes esimeses loengus kohal ning rohkem ei ole käinud. Osalt sellepärast, et materjal mulle tuttav, osalt sellepärast, et väga head loengumärkmed on olemas ning ma loen parem neid. Huvitav jah, mikros on esimene vaheeksam alles märtsi alguses, ökonomeetrias on aga selleks ajaks toimunud juba kaks eksamit ning esimene pool ainest läbi. See näitab, et viimases läheb materjal kiiresti: kaks loengut nädalas, iga loengu materjalid ca 20lk, lisaks veel raamatust, üks ülesannete komplekt nädalas.

Eile anti hoiatus: lumi tuleb! Kõik asutused sulgesid varem (raamatukogu suleti juba kell 5 vs pidi suletama keskööl) ning anti „lumetormi hoiatus“. Sõitsin minagi rattaga juba kella kolme paiku koju, et vaadata, mis siis juhtuma hakkab. Mingit tormi ei olnud, kuid lund sadas küll ning isegi täitsa keskmine kogus. Ülikool jättis teisipäeval kõik loengud ära, bussid ja transport „libedate olude tõttu“ ei käinud. Toidukohad õnneks töötasid ning sain päeval ikkagi campusel olla: ainult minek ja tulek oli jala, sest teed on libedad. Ülikooli minnes nägin et mingid tegelased lasid Duke’i aedades väikesest nõlvast liugu ning üks üliõpilane viskas lausa kabeli ees sirakile ning tegi siis lumeinglit. Kerget elevust seoses lumega oli seega tunda, kuid üldine toon oli, et ilmaolude tõttu on liiklemine ohtlik, a la jääge üldse koju. Eks ta õige ole, sest arvestades, et lumega päevi on siin aastas keskmiselt kaks-kolm, pole inimesed sellise asjaga harjunud. Järgmistel päevadel jalutan minagi rattasõidu asemel kooli. Ning õige kah, nii saabki pikemalt seda kaunist ümbrust imetleda, kus iga päev viibin.

Talvepuhkus ja reis Washingtoni

Kuna Põhja-Ameerika ülikoolisüsteemis on semestrid lühemad (ja intensiivsemad), siis algab uus semester 7. jaanuaril. Uueks semestriks olen aga valmis ning välja puhanud.

Talvevaheaja veetsin peamiselt Durhamis koos Kristiga. Pärast eksamite sooritamist sõitsime ratastega ümbruskonnas ringi, uurisime ilusamaid rajoone ning paremaid restorane ning Kristi küpsetas üht-teist ka kodus. Avastasime, et lõunaosariikide köögis levinud bataat maitseb suurepäraselt ning sobib nii soolaseks kui ka magustoiduks! Bataat ehk maguskartul on oranžika värvi ja pehme tekstuuriga ning juurviljadest nüüd minu lemmik. Oleme teda söönud ahjukartuli stiilis ning teinud ka bataadipirukat. Oleme ka üsna tihti väljas söömas käinud, eriti on meeldinud mehhiko toit.

Jõulupühad, nagu ka teised päevad, olid üsna soojad: temperatuur oli 16C, üldine temperatuur kõigub 10-16C vahel. Söögiks tegime jõululõhet ning pecani pähkli pirukat (ameerika klassika).

Aastavahetuseks planeerisime endale reisi Washingtoni. Viibisime seal kokku neli ööd (30.dets – 3.jaanuar) ning see oli kindlasti üks paremaid reise, mis meil on olnud. Linn on väga meeldiva õhustiku ja arhitektuuriga ning tegevust ja vaatamisväärsusi on seal rohkem kui küllalt. Tegemist on spetsiaalselt pealinnaks loodud territooriumiga ning väga paljud ametiasutused on koondunud just sinna. Üsna kompaktselt linna südamest võib koos leida Kapitooliumi hoone, Valge Maja, ca 10 Smitshoniani muuseumi ning mitmed tuntud monumendid nagu nt Lincolni memoriaal. Tegemist jätkub kindlasti mitmeks ja mitmeks külastuskorraks. 30. dets jõudsime kohale ning käisime niisama linna peal. Esimene turistipäev oli 31. dets. Alustasime loodusmuuseumiga, kus oli võimalik vaadata näituseid imetajatest, vee-elust, inimese ajaloost, mineraalidest ja vulkaanidest ning loodusfotograafiast. Siin märkasin esimest korda, et näitused on professionaalselt kuid hoomatavalt kokku pandud. Külastajat ei koormata üle pisikirjas detailse tekstiga ning suur osa lugemist oli arusaadavas keeles ja suuremas kirjas. Näitusel olime terve päev (kella viie-kuueni) ning läksime siis Hinnalinna õhtust sööma. Pärast läksime hotelli ’uut aastat vastu võtma’, sest teadsime, et mingeid üritusi nagu nt ilutulestik tulemas ei ole. Kõik oli rahulik, keegi raketti ei lasknud ning teistmoodi ei käitunud; kindlasti üsna erinev kogemus võrreldes nt Tallinnaga, kus linn korraldab ilutulestiku, iga kolmas inimene laseb veel enda ostetud rakette ning šampusepudelid avatakse otse tänaval. 1. jaanuaril olid paljud muuseumid kinni, kuid loomaaed oli avatud ning me läksime sinna. Tegemist oli väga ilusa loomaaiaga; loomad olid pigem aedikutes kui puurides, loomad olid ka üllatavalt aktiivsed, nii et me nägime väga palju. Kuna Washington on üsna palju rohkem põhjas kui Durham, siis oli ka temperatuur vastav: ca 1-3 C juures. Huvitav oli, et loomi ei paistnud see häirivat: leopard, zebra, gasellid ja mitmed teised soojamaa loomad tegutsesid väljas. Lisaks väljas olevatele loomadele oli võimalik külastada ka erinevaid maju, kus võis näha leemureid, krokodille, kalu, kilpkonnasid, roomajaid jne. Saime väga palju uusi kogemusi, nägime huvitavaid loomi ja nende käitumist; minu lemmik oli peale sattuda hetkele kui mõned sisalikud toitusid. Pärast loomaaeda oli meil aega käia Lincolni memoraali ja Washingtoni ausamba juures ning siis läksime jällegi toidureisile ühte restorani, kus meil oli reserveering. Järgmisel päeval külastasime hommikul Kapitooliumi ja pärast seda kunstimuuseumit. Kapitooliumis oli meil koos giidiga tuur. Tuur algas eepilise filmiga Ameerika ajaloost, kus käidi põgusalt üle koloniseerimine, vabadussõda, kodusõda ning riigi ülesehitamine. Pärast filmi läksime edasi juba ringkäigule. Nägime mitmeid huvitavaid ruume, sh ka saali, kus käib koos esindajate koda. Põhimõtteliselt on võimalik sobival ajal külastades jälgida senati ja esindajate koja tööd. Silma jäi see, kuivõrd müütiliselt oli George Washingtoni kujutatud. Näiteks kujutas ühe suure ümarsaali laemaal seda, kuidas Washington tõuseb koos inglite, Vabaduse ja Võiduga taevasse (!). Samuti öeldi, et Kapitooliumi südamesse ehitati Washingtonile hauakamber. Kuna kambri valmimine võttis aga nii kaua aega, siis selle valmimise järel perekond loobus säilmete liigutamisest ning nüüd on hauakamber tühi. Uhked maalid, riigimeeste kujud ning ilus arhitektuur jätsid Kapitooliumi külastusest väga hea mulje. Edasi läksime kunstimuuseumisse, kus jõudsime vaadata üht näitust. Järgmisel päeval enne äraminekut jõudsime käia põgusalt Ameerika ajaloo muuseumis, kus vaatasime näitust toidust ja selle tootmisest (sh nt ca 30 erinevat kohvitopsi kaane disaini). Kristi lemmik oli ameerika kokalegendi Julia Childi poolt annetatud köök. Natuke jõudsime vaadata ka ameerika raha näitust, kuid pidime siis hakkama juba minema. Bussisõit tagasi oli jällegi ca 5 tundi ning jõudsime Durhamisse tagasi õhtul.

Washingtoni ausammas

Loodusmuuseum

Leemur

Lincoln Memorial

Kapitooliumi hoone

Rahvusgalerii (kunstimuuseum)

Bataadipirukas

Duke'i aiad

Bataadiküpsis

American Tobacco district

Kodutänav

Täna käisime Duke’i leemurikeskuses ekskursioonil. Tuleb välja, et tegemist on maailma suurima selletaolise keskusega, kus leemureid uuritakse ja kaitstakse. Leemurid elavad ainult Madagaskaril ning ligi 400 isendist, kes on väljaspool saart, on 250 siinses keskuses.

Ained läbi, Tänupühad ja lõpuspurt tarbimises

Eelmise nädala teisipäeval olid ainetes viimased loengud ning eelmisel neljapäeval algas suur Thanksgivingu ehk Tänupüha paus, mis võttis enda alla tervelt kolm päeva: normaalne graafik taastus alles pühapäeval. Mul tuli kohe mõelda kus süüa ja kuidas olla, sest minu tavaline päevakava näeb ette nii lõuna kui ka õhtusöögi campusel. Söögi pärast ei tulnud aga vähemalt neljapäeval muretseda, sest mind oli kutsutud Tänupüha õhtusöögile. Õhtusöök oli ette nähtud stiilis, et igaüks valmistab midagi ja toob siis lauale. Kokku oli meid lõpuks viis tükki, kaks ökonomisti (mina ja Amanda) ning kolm keskkonnaökonomisti (Faraz, Yating, Stephanie). Nagu mulle selgeks tehti, siis on korralik söömine või isegi kerge ülesöömine Tänupühade lahutamatu osa ning ka meie õhtusöök oli mitmete käikudega. Yating oli teinud datlisupi riisipallidega, Faraz oli valmistanud veisehautise moodi roa nimega keema, mida söödi rullituna naan’i leivaga, mina olin ostnud lõhe ja valmistanud ananassi-sinihallitusjuustu kastme, Amanda oli teinud taimetoidu hautise ning Stephanie kaks ameerika stiilis pirukat: õunapirukas ja kõrvitsapirukas. Kõik toidud olid väga maitsvad ning söömine toimus mitmes vahetuses, kuna võtsime lauamängudega vahepeal aega maha. Ning kuna neljapäeval sai nii tublisti süüa, siis sai ju reedel hoopis vähemaga hakkama ning nii ma need Tänupühad üle elasingi. 

Pärast Tänupühade õhtusööki

Vahetult pärast Tänupühasid toimus ka aasta üks suuremaid ostlemisüritusi, Must Reede (Black Friday), mis on omamoodi  avapauguks kuni aasta lõpuni ulatuvale pühadega seotud ostlemisele. Mustal Reedel lasevad mitmed suured kauplused hindu alla ning hullutavad rahvast kõiksuguste ’uksemurdjate’  ja muude sarnaste pakkumistega. Poed avavad uksed juba südaöösel nii et inimesed, kes pakkumisi soovivad saada, on enne poe avamist seal telklaagris. Mina nautisin loomulikult Musta Reedet internetivahendusel ning ostsin muuseas uue sülearvuti, kohvri, saapad ja mõned raamatud. Esmaspäeval ehk täna toimus Küberesmaspäev (Cyber Monday), mis on omamoodi jätkuüritus Mustale Reedele ning keskendub rohkem internetipakkumistele, et pühadelt naasnud inimesed saaksid ka esimesel tööpäeval ostlemist jätkata. Ning ka mina jätkasin ostlemist, ostes veel lisaks ka kõik-ühes lauaarvuti. Kõik muidugi hea sõbra Amazoni vahendusel, millega ma olen oma siinviibitud aja jooksul teinud juba 68 tellimust. Amazon kannab auga nime kõigepood: olen tellinud nii müslibatoone, jalgrattalampe, riideid (jope, sokid), elektroonikat (arvuti, printer, puhur), jalanõusid, mööblit (tool, lamp) ning isegi wc-paberit ja koolitarbeid. Kuna kõik tuuakse veel tasuta kohale ka, siis on see väga mugav; seda enam, et alternatiiv mulle on jalgrattaga poes käia või ajastada enda poeskäigud toakaaslase omaga (toidupoes käime küll regulaarselt aga mitte tarbeesemeid ostmas). Teine põhjus vähemalt mulle esmapilgul suurena näiva tellimuste arvu taga on minu siinne tarbimisfilosoofia. Minu ülesanne on tagada, et ma oleksin seisundis, et saan anda endast parima. See tähendab, et mul oleks tuju üleval, hea olla ning tahe tööd teha. Et inimese õnnelikkus vähemalt osaliselt sõltub tarbimisest, siis olengi läinud seda rada, et ostan seda, mis mulle meeldib, ja seda, mis kaudselt suurendab minu produktiivsust. Ning kuna ülikool tagab mulle vastavad vahendid, siis olengi muretsenud endale korraliku mööbli, head jalanõud, söögid campusel koos kohvi ja väikse snäkiga. Ning senimaani see töötab ning arvan jõuan päris palju tehtud. Olen ainetega enam-vähem sina peal, käisin sellel semestril ca 20 seminaril ning lugesin ka mõned raamatud.

Loodan homme veel Duke’i kabelis toimuval jõulukontserdil käia, kuid muidu õpin peamiselt eksamiteks ning ootan enda ukse taha kõiki neid pakke, mis varsti kohale peaksid jõudma.

Semester käib, tuju hea

Septembrikuu möödus mulle kiiresti. Iga nädal tegelesin ainetega, mis tähendab enamasti ülesannete komplektide lahendamist, käisin mõnel seminaril ja veetsin ka aega enda toakaaslastega. Oleme mõnel nädalavahetusel kuskil viie-kuue inimesega lauamänge või erinevaid kaardimänge mänginud. Võib öelda, et nüüd olen minagi Texas Hold’em pokkeri algkursused läbinud. Lisaks käisime ühel nädalavahetusel Chapel Hillis, mis on Durhami naaberlinn ning kus asub University of Chapel Hill. Üldiselt kutsutaksegi Durham—Chapel-Hill—Raleigh regiooni kolmnurgaks (’The Triangle’), sest kolm linna asuvad lähestikku ja igas linnas on ka suurem ja tuntum ülikool.

Kõikides ainetes olid vaheeksamid oktoobri esimeses pooles ning nüüd jätkuvad samad ained kuni detsembri keskpaigani.

Ainetest oli ökonomeetria mulle ehk kõige tuttavam, sest kuulasin sügisel magistriprogrammis Tõenäosusteooria II-te ning palju materjali oli alguses sama; nüüd oleme mulle aga uute teemade juures. Makro on senimaani olnud üle ootuste huvitav; aine sisu on huvitav, kuid meil on ka üpris kogenud professor sellel alal, kes on andnud välja ka oma õpikuid ning kelle loengustiil on hästi jälgitav. Mikroökonoomika esimene pool põhines suures osas Ariel Rubinstein’i loengumärkmetel, mis erinevad tavapärasest (Mas-Colell et al õpiku põhjal) käsitlusest üsna palju. Mulle see alternatiivne stiil aga meeldis.

Vaheeksamid kõikides ainetes olid üsna rasked, kerge oli igal pool vigu teha ja punkte kaotada. Makros ja ökonomeetrias läks mul täitsa enam-vähem ning minu tulemus oli kuskil 70 protsentiili kandis (ehk olin üleval pool mediaani ja veel natukene peale). Mikros mul nii hästi ei läinud ning olin hoopis allpool mediaani, kuskil 40 protsentiili peal. Ma ei muretse sellepärast aga väga palju, sest mikro eksam oli väga segane ning inimesed said lihtsalt juhuslikult punktid. Professor üritas kujundada ’loova’ eksami ühe uurimisartikli põhjal, kuid see ei tulnud hästi välja: küsimused olid liiga rasked ning segased. Ma sain vaevalt aru, mida ma tegema pean ning sama paistis ka teiste seas välja. Enamik hindest sõltub lõpueksami tulemusest; doktoritudengid peavad aine läbima vähemalt B+ peale, sellisel juhul ei tule sooritada selles aines suvel kvalifikatsioonieksamit. See on mõeldud selleks, et võtta pinget esimeselt aastalt maha ning ma arvan, et see töötab hästi. Nii mõnelgi pool (st teistes ülikoolides) on süsteem selline, et sa võid kuulata aineid ja läbida nad mis iganes hinde peale, kuid sinu jätkamine programmis sõltub ainult kvalifikatsioonieksami tulemustest.

Põhiline erinevus varasemate õpingutega on regulaarsed ja mahukad kodutööd: ise peab palju mõtlema, kuid me arutleme lahenduste üle ka väiksemas grupis; nii õpib tihti ka teistelt üsna palju.

Enne klaverikontserti East Campusel

Tai köök ja kursusekaaslased

India köök ja kursusekaaslased

Brunch koos sakslastega - paremas nurgas Jochen ja Jan

Ained on alanud

Kirjutan esimese kahe nädala muljetest. Seda, mis aineid ma võtma pean, teadsin juba mitu aastat tagasi, sest ökonomistide seas on konsensus, milline näeb välja doktorantuuri esimene aasta. Kaetakse lai valdkond teemasid ökonoomika tuumainetest: mikroökonoomika, makroökonoomika ja ökonomeetria. Esimene aasta katab seega linnulennult teadusala põhiosa. Teine aasta on spetsialiseerumiseks.

Esimesel nädalal oli meil lõuna koos esimese aasta aineinstruktoritega. Seal mainiti, et ainete fookus lähtub meie vajadusest ning meie tulemused loevad neile kõige rohkem. Sellist rõhutamist oli ilmselt vaja, sest ka minule üllatuseks on ainetel väga palju kuulajaid. Lisaks ökonoomika tudengitele on veel ärikooli ja keskkonnaökonoomika doktorandid ning lisaks veel terve hulk magistritudengeid. Mikros on umbes 50 inimest ja ökonomeetrias isegi 60. Makro on väiksem ning sealne kuulajaskond on umbes 25. Klassiruumi peab saabuma vähemalt pool tundi varem, et saada kohta esimestes ridades.

Igas aines antakse keskeltläbi iga nädal ülesannete komplekt. Kuigi lahendused on individuaalsed, siis julgustati meid töötama väiksemates gruppides, sest tõenäoliselt õpime oma kaaslastelt sama palju kui loengutest. Pean ütlema, et see on tõsi ning ülesannete komplektide kallal on mõnus töötada, kui on kellegagi arutada ning mõtteid vahetada; veel enam, et tasemelt on kõik üsna võrdsed. Mina olen moodustanud kõigis kolmes aines study group’i Ben’i ja Zach’iga. Kuna paljudel päevadel on meil loengute vahel üsna suured augud, siis kasutamegi neid ülesannete komplektide kallal töötamiseks ning nii veedangi väga suure aja koos kursusekaaslastega. Olen paremini õppinud tundma ka teisi kursusekaaslaseid ning üldiselt tunduvad selle aasta tudengid üsna sarnase taustaga: kõigil ameeriklastel (va ühe erandiga) on topeltbakalaureus ökonoomikas ja matemaatikas; kõik (va kaks aasia tudengit) on valged (caucasian) ning enamik on meessoost. Eelmise aasta vastuvõetute seas pidi olema aga palju naissoost välistudengeid. Eks see sõltub aasta-aastalt sellest, kes on vastutavad isikud vastuvõtu komisjonis.

Üldisest korraldusest mainiksin ära selle, et üheski klassiruumis pole tahvlit vaid on hoopis valge sein (whiteboard), millele kirjutatakse markeriga. Mulle see väga ei istu, kuid tundub, et kõik klassiruumid on siin sellised.

Üldine ajakava on selline:

E: 10:05-11:20 (macro)

T: 10:05-11:20 (metrics), 1:25-2:40 (micro), 6:30-7:20 (macro Tutorial)

K: 10:05-11:20 (macro), 6:15-7:05 (micro Tutorial)

N: 10:05-11:20 (metrics), 1:25-2:40 (micro), 6:30-7:20 (metrics Tutorial)

R,L,P vaba (iseseisvaks tööks :D )

Ameerika õlled ja Atlandi ookean

Math camp’i kolmanda nädala (11.08-15.08) teemad olid mulle tuttavad nagu ka eelmiste nädalate teemad ning reedel toimunud lõpueksam läks hästi. Ma arvasin, et math camp oli niisama harjutamine, kuid tegelikult pandi hinne ka, kuigi hinnati üsna leebelt. Kokku oli 26 inimest ning nendest 19 inimest sai A, 2 tükki A- ning 5 tükki sai B+. Tuleb silmas pidada, et Ameerika ülikoolisüsteemis on hindamine veidi teistsugune; näiteks minimaalne hinne on B-. Madalama hindega ei ole võimalik kursust läbida; nii oli ka nt Toronto Ülikooli magistri- ja doktorikursustega. Reedel toimus ka istumine ühes söögikohas, kuhu kogunes väiksem seltskond inimesi. Fullsteam’i pruulikoda ning seda ümbritsev rajoon oli kena ning huvitav: lisaks pruulikojale, muusikahoonele ja söögikohale võis tänaval kohata ka „Durhami kuulsaid söögiautosid“, mida olen näinud mitmes linna tutvustavas brošüüris. Minu valikuks osutus selline pelmeeniauto: http://www.chirbachirba.com/

Fullsteam’i pruulikojas mulle õlut ei müüdud, sest minu ID-kaarti ei tunnistatud. Põhja-Carolina seadus ütleb, et võõramaalastel on isikut tõendav dokument pass. Olin seda hoiatust ka varem kuulnud, kuid senimaani ei olnud probleeme tekkinud. Läksime lihtsalt üle tee asuvasse söögikohta ning seal sobis mu ID-kaart küll – kõik sõltub teenindajast. Edaspidi olen passi vajadusel kaasa võtnud. Mul on kursusel üks veidi õlleteadlikum inimene ning ta käis välja järgmise väite: õllekvaliteedilt on Ameerika teistest riikidest tükk maad eespool, siis tulevad Belgia ja Saksamaa ja siis muud Euroopa riigid. Pean tunnistama, et hakkan ka ise selle väite kehtivuses veenduma. Ma ei ole kunagi mõelnud Ameerikast kui suurest õllemaast, sest 1) esimesed õlled, mis pähe tulevad on massiõlled Bud Light või Miller kuskilt Superbowl’i reklaamist ning 2) ameerika õllesid lihtsalt ei näe Euroopas, mis jätab mulje nagu neid polekski. Tegelikkuses on Ameerikas väga palju väikeseid ja häid õlletootjaid (nt juba Durhamis tean ma vähemalt kolme pruulikoda) ning nende toodang ei jõua Ameerikast väljapoole. Minu arusaam õlledest muutus väga tugevalt umbes aasta tagasi, kui puutusin kokku tartu õllepoe Gambrinus toodanguga, mis avas täiesti teise maailma. Õlu oli värskendav, huvitav ja tugeva maitsega; mitte midagi sellist, mida ma olin varem saanud. Ja minu senine kogemus Durhamis? Iga õlu, mis ma siin tellinud olen, on nagu pudel Gambrinuse toodangut. Värskendav, huvitav ja hea maitsega on märksõnad, mille olin Eestis reserveerinud „gurmeeõllede“ kirjeldamisele. Senise kogemuse põhjal pean laiendama need märksõnad aga kõikidele ameerika õlledele, mida olen siin söögikohtades tarbinud.

Viimane nädal enne semestri algust (25.august) möödus rahulikult: nädala sees oli iga päev mingi väike üritus, muidu vaba. Pidin sooritama kirjaliku ja suulise inglise keele testi, et otsustada, kas mulle tuleb määrata täiendavaid inglise keele kursuseid. Mõlemad testid olid üsna lihtsad nii et mingeid lisakursuseid ma võtma ei pea. Lisaks osalesin kahel orientatsioonil (üks eraldi rahvusvahelistele tudengitele ja teine üldiselt uutele graduate (magister+doktor) tudengitele), kus jagati üldist informatsiooni ülikooli, vaba aja tegevuste ja Durhami linna kohta. Meelde jäi Wilsoni spordikeskus: mulle pakub huvi mägironimissein ning sukeldumiskursused. Üldiselt on graduate tudengitele kõik ülikooli teenused tasuta nii, et loodan sukeldumiskursusteks aega leida. Mainida tasub ka üritust nimega convocation, mis on semestri pidulik avamine Duke’i kabelis. Aktus algas sellega, et edastati sümboolne palve uue semestri alguse puhul, siis kõneles ülikooli president (sama nagu meil rektor) ja tutvustas kõikide teaduskondade dekaane; lisaks oli veel paar kõne. Pärast oli vastuvõtt õlle, veini, brownie’de, juustu, suupistete jms. Neljapäeval toimus kohustuslik koolitus kõikidele uutele sotsiaalteaduste graduate tudengitele, kus räägiti eetikast ja erinevatest plagiaadi ja võltsimisjuhtumitest meedias. Üldine sõnum (ära valeta, võltsi) on selge igaühele, koolitusel keskenduti nn piirijuhtumitele, kus arusaam, mis on eetiline ja mis ei ole, pole nii selge.

Nädalavahetuse veetsin rannas ja selle ümbruses: ühel minu kursusekaaslasel on Durhamist kolme tunni kaugusel asuvas Topsail beach’is rannamaja ning suurem hulk ökonoomika tudengeid, sh mina, kogunes nädalavahetusel sinna. Minu viimasest Atlandi ookeani suplusest on möödas juba kuus aastat, nii et oli tore jälle ookeanis ujuda. Vesi oli väga soe ning lained mõõdukad. Meeli erutas ka teadmine, et selles soolases vees võivad kuskil kaugel ujuda haikalad ning muud elukad. Neid „muid elukaid“ oli võimalik näha rannamajas elutoa seinal (seal oli mingi suure looma kest) ning ka restoranimenüüs: kammkarbid, austrid, krabi, lest, atlandi lõhe. Päikest küll väga polnud, kuid soe oli ikkagi ning rannaskäik oli mõnus vahepala enne õppetöö algust.