Mis meist saab?- Kõrgharidusega töötud. + Lühijutt

Viimasel ajal on minu tähelepanu köitnud Eesti Päevalehes ilmuv artiklitesari, mis räägib kõrgharidusega noortest. Teemapüstitus on üpriski huvitav: näete siin on noor inimene, kes on õppinud ja pingutanud ning jõudnud iseseisva elu lävepakule, kuid miskipärast ühiskond ei võta teda vastu, ei paku tööd. Lugedes selgub, et tegu on inimestega, kes on omandanud humanitaarhariduse. Ehk tuntuimas artiklis räägib kirjandusteaduse magistrikraadi omandanu, kuidas ta tasuvat erialast tööd ei leia ja töötab seetõttu klienditeenindajana ning saab miinimumpalka. Vastuseks on ilmunud ka mitmeid lugejate arvamusi; need on umbes stiilis, et "mina õppisin programmeerimist, ei ole töötu ja elu on ilus" või "tuleb olla plaanipärane, sihikindel, ettevõtlik", ehk viitavad sellele, et õppida oleks võinud midagi muud, midagi "praktilist". Aga kas ülikoolis on üldse midagi väga praktilist? Minu meelest on üldiselt ülikooli ja tööülesannete vaheline seos nõrk. Aga seost ei ole vajagi, sest tööülesannete äraõppimine on ju sarnane ülikooliaine omandamisega. Tundub, et kõige olulisem on võime omandada ja kohaneda uute teadmistega, erialane taust tuleb kasuks ning erialaseid teadmisi läheb ehk kõige vähem vaja. Ülikool ja tööandja jäävad üksteisest üsna kaugele, ning minu meelest peavadki jääma, need kes soovivad tööandjale lähemale minna võiks kaaluda rakenduskõrgkooli (kuigi pole kindel kas see ikka on toimiv) või otse tööle minekut. Sellest perspektiivist vaadates ei näe ma tööturul  erineva haridustaustaga inimeste vahel suurt erinevust. Tõenäoliselt teavad mitmed riigiteaduse, ajakirjanduse, geograafia, ajaloo tudengid või miks mitte ka filosoofia tudengid majanduses toimuva kohta palju rohkem kui mina, kui nad valdkonna vastu huvi tunnevad. Mina tean aga tõenäoliselt rohkem agentide eelistuste esindamisest kasulikkusfunktsioonide abil, optimeerimisest puuduliku informatsiooniga keskkonnas, Nashi tasakaaludest teisese hinna oksjonimängus või Solowi kasvumudeli ülesehitusest. Viimast olen ma ülikoolis õppinud, praktilises elus ei tea aga tulevane tööandja sellest suurt midagi. Võib isegi juhtuda, et ei tea, mida mina tean. Nii kirjutabki üks filosoof, et

" Ma olen noor inimene, täis värsket indu, võimet mõelda nii loominguliselt kui ka loogiliselt, tahet leida värskeid lahendusi ja entusiasmi muuta maailma, alustades väikestest asjadest," mis ütlebki lihtsalt seda, et ta tahab miskit teha, ta on valmis selleks teadmisi omandama.

Selliste mõtete valguses tabas mind ühel hilisel õhtul, kui olin juba Jaapani magamismadratsi maha sättinud, kirjanduslik idee. Kogu idee panin kirja umbes kahekümne minutiga ning üllatuseks sai jutt minu meelest üsna sorav. Lugu illustreerib ülalpool kirjeldatud ideed sellest, kuid tähtsad või mittetähtsad on erialased teadmised või kuidas toimub üleminek ülikoolist töökeskkonda. Järgneb lugu.

Banachi ruumide ekspert

Matemaatikatudeng Piu kaitseb lõputöö teemal „Banachi ruumide kaasruumide geomeetria“ ning omandab loodusteaduste bakalaureusekraadi. Jäädes ilma üliõpilase kaitsvast ja prestiižsest staatusest, on ta nüüd äkitselt noor tööd otsiv inimene, mis siiski kõlab veel lootustandvalt. Piu teeb endale tööotsinguportaalides konto, valmistab näidise järgi CV, lisab huvipakkuvad tööülesanded – uurimistöö või rakendused funktsionaalanalüüsis ja mõõduteoorias – ning suunab ka enda kuulutuse tööturu pakkumise poolele. Möödub mitu nädalat, kuid ühtegi tööpakkumist ei ole. Veel enam, ühtegi vaatamist ka ei ole! Piu on tähele pannud, et ka lehtede tagakülgedel ilmuvatel töökuulutustel ei ole ta näinud talle tuttavaid märksõnu nagu lineaarsed operaatorid, Banachi ruum või teoreem ja tõestus. Piu mõtleb, et mis värk on; ta oli üsna hea tudeng ning kirjutas ka viimasel algebra eksamil paar tundmatut tõestust täitsa peast ja peaaegu puhtalt. Piu hakkab mõlgutama mõtteid, et kas ettevõtetel tõesti ei ole lauseid, lemmasid või teoreeme, mis vajaksid tõestamist või vähemalt kontrollimist. Möödub veel mõni nädal ning kätte jõuab juba august, ikkagi ühtegi pakkumist ei ole. Siiski üks vaatamine on vahepeal tulnud – koristusettevõtte OÜ Puhas Ruum oli Piu kuulutust ja profiili vaadanud 22. juulil kell 08:47. „Huvitav“, mõtles Piu, „hakkab looma“. „Ehk on neil valida mitme kandidaadi vahel, ning nad väisavad turgu enne, kui valitud pakkumised teevad“, soojendas Piu lootust. Möödus veel mõni nädal ning ka augusti selgroog oli murtud, lähenes september. Kuna ühtegi pakkumist polnud tulnud, arvas Piu, et „küllap leidsid nad kellegi parema“. Kuid säilitades enesekindlust ning arvates, et „küllap ka minu tõestustel leidub maailmas kohta“ ning ehk on probleem selles, et keegi pole tema tööd varem näinud, otsustas Piu erinevaid ettevõtteid otse külastada, pakkudes end tööle. Selleks sõitis ta kesklinna kõige tihedamasse kontorite rajooni ning võttis ette suurima torni, mida nägi. Fuajees oli silt korruste ja ettevõtete nimedega. Piu luges sildi esimestelt ridadelt: „Nii..OÜ Pomm ja Kapsas..mis asja…OÜ VENDETTA..oo kõlab hästi..AS Kivi ja Kõva…jaa..AS Margin analüüs..oojaa!…SA Meie õestus…äkki on kulunud…“, ning nägi veel mitmeid nimesid. Piu alustas korrusest seitse – see oli ta lemmiknumber ning ta mõtles, et ehk tal veab kohe. Seitsmendal korrusel oli ennast sisse seadnud AS Sõel ja Pojad. Piu astus kontorisse sisse ja kohtus administraatoriga. „Tere, soovin tööd pakkuda; olen matemaatikaharidusega, suunaga puhtale matemaatikale; huvideks on mõõduteooria ja analüüs.“ „Jah? Või puhta analüütilise haridusega? Oodake, ma helistan meie personalijuhile ning vaatan, kas neil on midagi pakkuda“. Sekretärimees valib paar kiirklahvi ning on ühenduses personalijuhiga: „Halloo? Tom, mulle tuli siia üks puhta analüütilise mõõduga noormees matemaatika-haridusteaduskonnast tööd pakkuma. On sul praegu midagi letis? Ahah,…,jajah,…,nonoh..uhuhhuu,..ok ütlen edasi.“ „Tom, see tähendab personalijuht, ütles, et ettevõttele tuli hoopis kasumihoiatus ning lähiajal tuleb mõned töökohad kaotada..nii et, kardan et praegu midagi ei ole.  Head päeva, nii tore oli kohtuda!“ Piu vinnas ennast kaheksandale korrusele, kus avastas eest ettevõtte AS Raud ja Raud, lisaks oli logole peenelt lisatud „since 1657“. „Vau“, mõtles Piu, „enne veel kui analüüs loodi!“. Piu astus kontorist sisse; administraatorit polnud ja kontor meenutas pigem ladu. Ruum oli kõrgeid riiuleid täis, riiulites olid plastkastid naelte, kruvide ja erinevate raudvidinatega. Riiulite vahelt tuli flanellsärgi ja helkurvestiga mees, kes tutvustas ennast „Tere, mina olen Tõnu Raud. Kuidas saan aidata?“. „Tere, mina olen Piu…mõtlesin, et kas teil oleks tööd pakkuda…analüüsi või mõõduteooria vallast...või kui seda pole, siis ehk midagi rakendusmatemaatikast?“ „Hmm,….mõõdu….m õ õ d u….teooria…teooria….t e o o r i a?“, oli hr Raud raskustes Piu kvalifikatsioonist arusaamisel. „Vaadake, hr noormees,….see äri tegeleb raudpoltide müügiga…….jaaaa….. meil on vastavad mõõdud juba aastasadadega välja kujunenud….jaaa….mul oleks tegelikult nüüd kogu sellest kraamist vaja lahti saada…jaaa…..mul on selleks ka inimene hetkel leitud – minu onupoeg Pärtel Raud! Kuid aitäh pakkumast!“. „Ahah, teilegi“, jättis Piu helkurvesti toimetama. „Niih….üheksa…..on kaks pluss seitse….see on ju paarisarvuline algarv ja minu lemmiknumber! Küllab läheb hästi.“ Üheksandal korrusel asus OÜ Margin analüüs; uhkete punakate tähtedega firmalogo sisaldas ka lauset „juba teist aastat turul!“. Piu katsus kontori ust, kuid see ei avanenud, „sooh, nad peaksid ju avatud olema“, mõtles Piu ning lükkas kõvemini. „Ai!“, karjatas keegi teisel pool ust. Alles nüüd selgus, et ukse taga oli lihtsalt keegi seisnud ning kui Piu lõpuks ennast kontori ukse vahelt sisse poetas jäi ta ka ise ukse ette seisma, sest terve ruum oli täis liikuvaid inimesi. Osad printisid, teised rääkisid telefoniga, kolmandad sirgeldasid midagi tahvlil, neljandad klõbistasid arvutiga, viiendad olid läbipaistvas koosolekusaalis ning kuuendad vaatasid suurelt telerilt mingid värviliste ridadega muutuvate numbrite tabelit. Suure lärmi ja sagimise tõttu pidi Piu hõikama mitme inimesega, et lõpuks osakonna ülemuseni jõuda. „Tere! Näen, et teil käib siin kõva töö“, katsus Piu meeleollu sulanduda, „ja teate… mul oleks seda teile veel pakkuda! Kohe praegu ja täisajaga! Ja……ja…soovitud eriala on tõestused funktsionaalanalüüsis või mõõduteoorias! Vot!“. „Mis asja? Ma ei kuulnud hästi! Olete ennast juba tõestanud analüüsis ja varem töötanud täisajaga funktsionaal-teoreetilises mõõtmises? Ooo..! Nii hea trader’i peale satub harva! Kas teil oleks võimalik kohe praegu mõningase prooviajaga …noh näiteks kolm päeva… tööle asuda?“ Piu kohkus selle peale justkui oleks kuulnud Riemanni hüpoteesi tõestusest, kuid pärast mõningast kogumist andis ta selgesõnalise nõusoleku. „Tore, siis lööme käed…lepingud on kuskil…kuskil teiste paberite vahel. Näete siin…“, lükkab osakonna ülemus ühelt lauanurgalt hunniku pahna prügikasti, „on teie uus tööpind! Kõigepealt…näete võtke see arvuti…tõmmake mulle MATLAB-i info praeguse kuu ajalooliste libisevate keskmiste kohta, siis optsioonide kohta lihtsalt erinevad „kreeklased“…..ja turuks NYSE, NASDAQOMX, LSE ja DB! Olgu, nägemist!“ Nii nägi välja Piu esimene tööpäev. Järgmiste kuudega õppis Piu finantsturgude kunsti, ta õppis, et siin tõestuseid ei olegi, kuid on seosed, lülid, mõjud ja järelmõjud ning nendega oli Piu tuttav. Novembri lõpuks oli Piu juba täiesti sisse sulandunud ning sealt edasi läks ainult ülesmäge. Nii sai jalad alla matemaatik, kes oli valinud ülikoolis puhta matemaatika suuna, kelle südamehuviks olid Banachi ruumid ja nende kaasruumide geomeetria ning kes soovis töötada funktsionaalanalüüsi või mõõduteooria vallas.

Kuidas saad jalad alla sina?

Selle semestri ainetest ja eelmise tulemustest

Arvan, et nüüdseks olen ainevaliku paika saanud. Plaanin võtta kolm ainet nagu ka eelmisel semestril. Ained on mikroökonoomika II (1. a Phd), diferentsiaalvõrrandid (2.a matemaatika), makroökonoomika teooria (magistrikursus). Täna käisingi viimasele kahele kursusele raamatuid ostmas. Kui eelmine semester õnnestus mul üsna kavalalt suurtest kulutustest õppematerjalidele hoiduda tellides Indiast ligi viis korda odavamaid nii-öelda arengumaadele väljastatud versioone, siis see semester polnud see enam võimalik. Diferentsiaalvõrrandite õpik maksis 180 dollarit ning makroökonoomika (Advanced macroeconomics, D.Romer) oma 74 dollarit. Mikroökonoomika jaoks mõldud mänguteooria raamat oli mõistliku hinnaga ning kuskil 40 dollari ümber. Eelmine semester sain kõik raamatud kuskil 25-30 dollarit tk. Arvan, et diferentsiaalvõrrandite õpiku müün hiljem poele tagasi, saab ehk pool rahast tagasi. Ühesõnaga, tutvusin ka siinsete tudengite argipäevaga raamatute ostmisele suuri kulutusi teha. Kuid see semester tunduvad raamatud tõesti olulised olevat. Eelmise semestri ainetest olid topoloogia ja mikroökonoomika sisuliselt ennastsisaldavad ehk nii hästi loetud ja esitatud, et minu põhiline õppematerjal oli minu enda loengumärkmed ning raamatust lahendasin ehk ülesandeid või sirvisin niisama. Mänguteoorias oli raamatu roll suurem, sest materjal oli analüütiline ning õppimine käis harjutuste kaudu. See semester näen aga ette, et diferentsiaalvõrrandites ja makroökonoomikas kujuneb raamat väga oluliseks. Esimeste loengute põhjal tundub, et ma hakkan õppimiseks vaatama pigem raamatut kui enda loengumärkmeid.

Mikroökonoomikat õpetavad M.Osborne ja C.Stewart, kes mulle eelmine semester mikrot andis. Esimest osa annab Osborne, kes loeb mänguteooriat. Mulle on see seni olnud paljuski kordamine ja mõningate uute detailide õppimine. See on väga hea, sest materjal möödub üsna kiiresti (neli tundi loenguid + 2 tundi praktikumi nädalas). Loengutes kasutab Osborne slaide, aga need ei ole tavalised slaidid. Need on Beameriga tehtud väga hästi läbi mõeldud ning vingeid jooniseid ja maatrikseid täistopitud slaidid. Lisaks räägib ta soravalt. Aine teist poolt õpetavat õppejõudu olen ma juba ju kuulanud ning ennustan, et seal tulevad taas väga head tahvliloengud.

Makroökonoomikat annab seekord külalisprofessor York’i ülikoolist – George Georgopoulos. Olen siin veel mõningaid „-opouloseid“ näinud – see nimelõpp viitab Kreeka päritolule. Nii ka seekord; juba esimeses loengus tehti selgeks, et me ei peaks kartma Kreekat materdada ning et ka tema oskab seda hästi Kreekat teha. Loengute kohta veel ei oska öelda, olen neutraalsel seisukohal (mikroökonoomika loengutest olen ma aga vaimustuses, sest ei saa aru, kuidas on võimalik nii stiilselt/elegantselt materjali esitada). Alustasime muidu majanduskasvu ühe vundamentmudeliga – Solowi kasvumudeliga.

Diferentsiaalvõrrandid on tõeline massiaine – ainel on kolm loenguaega ning seda loevad kolm erinevat inimest, arvan, et ainel võib tudengeid kokku olla kuskil 200 ringis. Mina olen kolmapäeva õhtuses sessioonis, kus loeng kestab kahe pausiga kolm tundi (6-9). Selle sessiooni õppejõud on Victor Ivrii. Tema on ehtne nõukogude matemaatik – õppinud Novosibirskis ja Peterburis. Tegemist on väikese vene mehega, kelle aktsent on päris jäme, ning kes on endaga klassiruumi toonud ka mõned paremad kasvatusmeetodid. Näiteks kui hiinlased üritavad paar minutit pärast loengu algust kohtadele hiilida, siis ähvardab ta järgmiseks loenguks uksed sulgeda ning on ka muidu otsesema ütlemisega võrreldes siinse sorry-kultuuriga. Loengutest ei saa ma peaaegu midagi aru ja lihtsalt kirjutan maha. Arvan, et nii mina kui ka kaastudengid peaks kiiremas korras õpiku poole pöörduma, mis raamatupoodi saabuski tegelt alles kaks päeva tagasi.

Eelmise semestri tulemused olid topoloogia A-, mänguteooria A, mikroökonoomika A. Hinnetega kaasnes mulle ka väike üllatus – osutus, et hindamisskaala on teistsugune. Üks erinevus on see, et igat tähte (A,B,C,D) on võimalik saada kolmes versioonis: plussiga, niisama ja miinusega. Lisaks tuli välja, et hinne A on erilisel kohal – tema skaala on laiem, 80-100%! Kusjuures 91-100 annab A+, 85-90 annab A ja 81-85 annab A-. Selleks, et keskmist hinnet arvutada, antakse tähtedele ka arvväärtused ühest neljani. A+ ja A on võrdsed arvväärtusega 4.0 ning A- on 3.7 järgmine hinne B+ on aga juba 3.3. Täpsemalt saab vaadata siit: http://www.transcripts.utoronto.ca/guide/

Üldiselt on tulemustega rahul. Kõige suurema comeback’i tegin ma mikroökonoomikas, kus enne finaaleksamit olin kuskil allapoole kursuse keskmist kuid lõpueksamil kaotasin ainult ühe punkti ehk olin esimese kolme sooritaja seas. Üldkokkuvõttes olin kursusel kuskil kuueteistkümnes kuuekümneviiest õpilasest. Sellise detailse kirjelduse enda soorituse kohta sain ainult mikroökonoomikas ning sellekski tuli tema kabinetti külastada. Seal tuligi jutuks esimese aasta doktori mikroökonoomika võtmine, mida õpetavad tema ning lisaks veel M. Osborne (tuntud mänguteooria õpikute autor). Mänguteoorias jäi tase samaks: vaheeksamilt olin varem saanud 88 punkti, finaalilt sain 86, mis kombineeritult andis kokku 87, mis siinse skaala järgi on võrdne maksimumhindega. Topoloogia oli see, kus toimus üsna suur kukkumine. Olin enne finaaleksamit A ja A+ vahepeal, kuid finaaleksami sooritus tõmbas hinnet alla. Kuna mul oli puhver aga olemas, maandusin A- peale (83/100). kui käisin mõni päev tagasi tööd vaatamas, siis nägin täpsemalt, et kogutud punktide arv finaaleksamilt oli 35/50. Eksam oli kahtlemata raske ning paljude küsimustega ei olekski saanud väga palju paremini; üsna palju olin aga kaotanud ka ühe jõukohase küsimuse pealt, kus olin hooletu topoloogiate võrdsuse kontrollimisega – toppisin lihtsalt lahtiseid hulki vaheldumisi üksteise sisse, et näidata kahtepidi sisalduvust, kuid unustasin (või lihtsalt ei mõelnud), et kõigepealt tuleb fikseerida PUNKT! ning alles siis võtta sellele punktile ümbrus ühes topoloogias ning näidata, et teises topoloogias leidub samale punktile ümbrus, mis sisaldub esimeses ümbruses.

Selle mõttega lõpetame!

Puhkus ja semestri algus

CN-tower

Pärast viimaseid toimetusi eelmisel semestril läksin puhkusele ning nagu näha, siis läks puhkusele ka minu blogi. Nüüdseks on aga uus semester juba alanud ning taas hakkab ka siia rohkem kirjutisi ilmuma.

Kirjutan oma vahepealsetest tegemistest ja käikudest. Kuna 18. detsembril mulle tuli Kristi külla, siis oli meil hea võimalus uurida lähemalt Toronto linna ning selle vaatamisväärsuseid. Minu augustikuised rännakud toimusid juba tükk aega tagasi ning olid rohkem jalutuskäigud, kus ma otsisin üles hädavajaliku ning tutvusin mõningate linnaosadega. Niinimetatud turismiobjektidest polnud mul suurt aimu. Meie esimene sihtpunkt oli CN-torn – võib-olla linna tuntuim sümbol –  kus meile soovitati soetada CityPass ehk n-ö liitpilet, mis võimaldab külastada viit tuntumat vaatamisväärsust: CN-torn, Royal Ontario muuseum, Casa Loma loss, Ontario Science Center ning Toronto zoo. Külastasime neist järgnevate päevade jooksul kõiki peale teaduskeskuse; igale külastusele läks üks päev, mille juurde käis ka lõunatamine erinevates (kuid köögi mõttes siiski aasia) restoranides. Külastatud vaatamisväärsustest ehk kõige meeldejäävam on CN-torn, mis ehitati 1976 ning mis triumfeeris maailma kõrgeima ehitisena üle 34 aasta (553m). Põnevust pakkus vaateplatvormiga samal tasandil (342m) olev klaasist põrand; oli huvitav täheldada, et kui lapsed jooksid kartmatult üle klaaspõranda, siis täiskasvanud (sh mina) olid palju aremad ning kartlikumad põrandale astuma või seal käima. Vaade kinnitas, et Toronto on tegelikult üsna madal linn: kõrged kesklinna hooned on kompaktselt koos ning muu on enamasti eramaja-tüüpi ehitiste kogum, kus asuvad ärid, elukohad.

Jõulud möödusid tavapärasest veidi erinevalt: õhtusööki sõime Korea restoranis. Top-notch Eesti jõulusööki olin ma aga saanud juba varem, Vironia jõulupeol. Enne aastavahetust, 28. detsembril toimus ehk meeldejäävaim meelelahutusõhtu: Sepo Seeman tuli esitama monotükki „Eesti mees ja tema poeg“! Etendus toimus Tartu College’is ning publik, keda oli oodatavalt palju, veendus, et Sepo oskab väga hästi nalja teha. Aastavahetuseks olid mitmed senised elanikud ja tuttavad lahkunud, sest mitmed vahetustudengid olid siin ainult üheks semestriks. Nendega, kes järel olid, korraldasime ühise õhtusöögi ning kesköö paiku õnnestus meil teatud õnnelikel asjaoludel ka Tartu College’i katusele pääseda, et ilutulestikku vaadata ainult et…. ilutulestikku ei toimunud. Tuli välja, et Torontos ei lastagi midagi õhku, ei tehta pauku ega räusata tänavatel; tänavapilt oli samasugune nagu igapäev ning isegi mingit amatöörilutulestikku keegi ei korraldanud. Väike kultuurišokk, sest Tallinna puhul tsiteeritakse vahel isegi ajalehes rahanumbreid, mida plaanitakse õhku lasta, ning Vabaduse Väljak on ootuses inimesi täis; amatöörilutulestik toimub nii enne kui ka pärast linna poolt organiseeritud show’d.

Tour de Montreal

St Josephi kirik

Vahetult pärast uut aastat võtsime ette Montreali reisi. Seal veendusime, et Kanada on kakskeelne riik ning samuti arvestatav põhjamaa. Montreal oli domineeritud prantsuse keele poolt: see oli koht, kus prantsuse keel oli suures kirjas ja inglise keel väikeses. Meil oli hea meel värskendada oma prantsuse keele oskust ning avastada, et Quebeci aktsent on kergemini arusaadav kui Pariisi/Prantsusmaa oma. Sõnu on kergem eristada ning hääldus ei ole nii pudisev-nunnutav kui muidu – välismaalase kõrvale kindlasti palju sõbralikum versioon. Montrealis tegi Kanada talv korraliku soorituse: mitu päeva järjest hoiti tulemust -20 kraadi ümber. Õnneks olime Eestis varem treeninud ning saime hakkama. Montrealis oli peale külma ka muud huvitavat: kõrgeim viltune ehitis (Tour de Montreal, 165m, 45-kraadise nurga all), Kanada suurim kirik (Joosepi kirik) ning Montreali kunstimuuseum. Mulle meeldis kõige rohkem ehk kirik: sattusime sinna tegelikult juhuslikult pärast torni külastamist. Läksime lihtsalt eemalt paistva kupli suunas; kohale jõudes oli pilt aga väga eepiline, sest kirik asus mäe otsas ning oli väga suur. Kokkuvõttes jättis Montreal oma prantsuskeelse keskkonna, enam-jaolt valge elanikkonnaga, vanalinnaga ning suure külmaga Kanadast üpriski teistsuguse mulje kui see, mida ma Torontos olin kogenud.

Tundub, et ainetega läheb see semester sujuvamalt. Ma enam-vähem teadsin, mida soovin võtta, ning ka bürokraatia on lihtsustunud. Eksamitulemustest ja selle semestri ainetest kirjutan järgmises postituses.