Vahepealsed tegemised ehk palju huvitavat

Viimasel ajal on siinne ümbruskond huvitavalt kirjuks muutunud. Campusel on inimesi rohkem kui tavaliselt. Näiteks oli hiljuti üldine vilistlaste kokkutulek ning neid oli üsna palju campust väisama tulnud. Oli nooremaid ja vanemaid: mõnel oli märgitud rinnasildil lõpetamisaastaks 90, mõnel ilutsesid rinnas 70ndad. Campuse külastatuvs on olnud suurem aga juba pikemat aega. Näiteks oli vahepeal üsna pikk periood, kus võis näha vanemaid ja erinevas suuruses lapsi grupi kaupa praeguste tudengite saatel mööda campust liikumas. Tegemist oli ülikooli vastuvõetud keskkooliõpilastega ehk tulevaste tudengitega. Kuna ülikooliharidus on Ameerikas kallis ning lõppvalikus on tavaliselt mitu kooli, siis tehakse ülikooli valikust koguperereis. Kaasa võetakse ka nooremad õed ja vennad ning tullakse siis vanematega vaatama, mis mulje ülikool jätab. Ülikooli poel, kust saab osta Duke’i logoga peaegu kõike, alates koerakausist kuni beebiriieteni, on seega praegu kiire aeg. Nõudlust tõstab ka see, et Duke võitis Ameerika Kolledžite meestekorvpalli ning ka sellega seotud riideid ja muud nänni on päris palju. Sport, kuigi ma sellest palju kirjutanud ei ole, on siin väga olulisel kohal. Juuksuri käest kuulsin, et kaks suuremat korvpallifännide osariiki ongi Põhja Carolina ja Kentucky.

Mina abistasin ka uute tudengite vastuvõtmisega, aga teises kontekstis: majandusteaduskond organiseeris külastuspäevad tulevastele doktorantidele. Külastuspäevale tuli 27 inimest ning päris palju oli rahvusvahelisi tudengeid, kuigi sõit neile on pikem. Kohtasin türklast, ungarlast, norrakat, tšiillast, iisraellannat, erinevaid aasia tudengeid ning muidugi ameeriklasi. Aasta tagasi oli ka minul võimalik sõita mitme kooli külastuspäevale, kuid loobusin sellest võimalusest just seetõttu, et mitme külastuspäeva ühildamine tundus liiga suure ettevõtmisena ning ma ei olnud oma valikus nii ebakindel. Teaduskond ei olnud aga mulje avaldamisega kitsi: tudengitel oli mõeldud kolm ööd Hiltoni hotellis, lennupiletite hüvitus ja tasuta lõunad+õhtusöök. Mina osalesin tulevaste tudengitega ühel pidulikumal õhtusöögil ning näitasin kolmele-neljale tudengile järgmisel päeval ka campust ja vastasin küsimustele. Tundub, et paljudele jäi hea mulje: ilus keskkond, hea ilm ning üsna laialdane õppejõudude valik applied micro valdkonnas. Eks siis paistab kui paljusid neist järgmine aasta siin näeb.

Olen vahepeal saanud ka parema selguse suveplaanide ja teise aasta osas. Kui kvalifikatsioonieksameid tegema ei pea – ja sellega ma arvestan – siis jääb mai, juuni vabaks ning suvekursused algavad 29. juuni (kaks tehnilist ainet). Teine aasta on liikuvam: võetakse aineid, alustatakse uurimistööd ning tegeletakse õpetamisega. Edaspidi toimub õpe moodulites: poolesemestri kuni semestripikkustes spetsiifilisemates valikkursustes. Eesmärk on end kurssi viia huvipakkuva valdkonna meetodite ja kirjandusega ning jõuda nii lähemale uurimistöö tegemisele. Teise aasta suveks on vaja esitada nn second year paper ehk uurimisprojekt, mida saab siis sobivuse korral edasi arendada nt artikliks või dissertatsiooni teemaks. Et teaks mida valida ning mis võimalused on, toimus meil aprilli esimeses pooles ka seitse Field Day’d ehk üritust, kus kohtusime valdkonna õppejõududega, tutvusime nende uurimistöö, õpetatavate moodulite ja saime vastuseid muudele küsimustele. Mooduleid võib vabalt valida, kuid põhimõttega, et saadaks kokku mingi suund, toimuks spetsialiseerumine. Teise aasta rahastust on natukene muudetud: vaadati, et lõpetajatel on võrreldes teistega liiga vähe õpetamiskogemust ning paljud on ainult uurimisassistendina töötanud. Nüüd otsustati, et teine aasta võiks olla see aeg, kus harjutada esinemis- ja õpetamisoskust klassiruumi ees. Hetkel pole veel kindel, mis kursuse ma saan, kuid olen oma eelistused edasi andnud.

Veebruari lõpus käisin Charlotte’is, mis on kuskil kahe tunni kaugusel ning peaks isegi üsna arvestatav finantskeskus olema. Seal asuvad näiteks mitme panga peakorterid, sh Bank of America oma, kes alustaski oma tegevust Põhja-Carolinas. Käisin seal toakaaslasega ühepäevasel väljasõidul, et natukene meelt lahutada; huvitav kogemus oli lõunaosariikide ajaloost rääkiv muuseum.

Lõpetuseks lisan mõned pildid Charlotte’ist ning kirsipuude õitsemisest ärikooli ees.

Järgmine nädal on lugemisnädal ja siis ongi lõpueksamid.

Teine semester ja esimene lumi

Teine semester algas juba 7. jaanuril ning sujub kenasti. Aineid on ikka kolm: mikro II (mänguteooria), ökonomeetria II (mikroökonomeetria+aegread), makro II (erinevad teemad). Kui eelmisel semestril oli minu tööjaotus erinevate ainete vahel enam-vähem ühtlane, siis nüüd on asjad teisiti. Selle semestri lipulaev on ökonomeetria, mis võtab umbes 2/3 minu ajast, jättes 1/3 teiste ainete jaoks. Selle jaotusega olen ma rahul, sest ökonomeetria on hetkel kõige huvitavam aine. : ) Aine on jagatud kahe õppejõu vahel, kes kumbki loevad oma osa ning praegu on käsil mikroökonomeetria. Praegune õppejõud on noor, entusiastlik ja energiline  ning lõpetanud just hiljuti doktorantuuri ning õpetab materjali esimest korda. Kohe esimesel loengul käis ta välja oma agenda: „tegemist on väga intensiivse ainega, me katame väga palju materjali, kõik teemad on väga tähtsad ning esimene ülesannete komplekt on väga raske (lahendused ca 30lk)“. Võib-olla mõni ehmus sellise sissejuhatuse peale ära, kuid minu esimene mõte oli „hea on pardal olla, lähme!“. Ning senise kogemuse põhjal on see aine väga hea ning muutnud põhjapanevalt ka minu arusaamu sellest, millist uurimistööd ma teha tahan. Peamine, mis mulle õpetamisstiili juures meeldib, on see, et me lihtsalt ei käi planeeritud teemadest üle, vaid õppejõud annab ka suunavaid viiteid, kust edasi vaadata, millal keegi selle teema kallal töötas, mille eest on antud Nobel jne. Selline perspektiiv on väga kasulik, sest nii tekib intuitsioon et mis veel mingi teema kohta on kirjutatud või kust saab vajadusel juurde lugeda, kui peaks tekkima huvi või vajadus. Esimese aasta üks eesmärke ongi ju ülevaate andmine erinevatest valdkondadest ning intuitsiooni, tunnetuse tekitamine, et mis kuskil valdkonnas toimub, mille kallal inimesed töötavad (üldises plaanis), et siis saada paremini aimu, kus sa ise tahad töötada. Nii on ka minu uurimishuvid nihkunud empiirilisema uurimistöö poole. Enne doktorantuuri oli minu kogemus edasijõudnud ainetega piiratud: olin võtnud mikroökonoomikat ning seepärast seostasin ka enda huvisid just selle valdkonnaga. Nüüd olen võtnud edasijõudnud aineid ka teistes valdkondades ning näen, et igal pool tegeletakse huvitavate küsimustega. Igatahes on mind hakanud empiiriline vaatepunkt huvitama ning näen, et praegune aine annab väga hea ülevaate olulisematest teemadest ning viitab siin-seal ka praegusele uurimistööle. Kuna aine koosneb kahest poolest, on lõpueksam aga juba järgmisel nädalal! Kohe kahju, sest kardan, et aine teine pool nii kõrgel tasemel ei ole. Vaheeksam oli ökonomeetrias juba jaanuari lõpus ning see läks väga hästi, olin esimest korda päris tipus.

Eile oli vaheeksam ka makros, mis käib täiesti teises tempos ja meeleolus. Õppejõud on väga aeglane ja kohe üldse mitte energiline. Siin läheme me põhiliselt D. Kruegeri (UPenn) loengumärkmete järgi ning alustasime OLG (overlapping generations) mudelitega ning... polegi rohkem midagi muud teinud. Loengud seega väga huvitavad ei ole ning vahel olen jätnud ka minemata ning ise materjali lugenud või raamatuid vaadanud. Mõnes mõttes ongi hea, et seal materjal rahulikult kulgeb, nii jääb aega ökonomeetria jaoks. Mikro II ehk mänguteooria on ka väga kasulik aine, kuid kuna ma võtsin Torontos juba sarnase aine (samuti doktorantide kevadsemestri mänguteooria), siis on mulle juba paljud asjad tuttavad. Käisin kahes esimeses loengus kohal ning rohkem ei ole käinud. Osalt sellepärast, et materjal mulle tuttav, osalt sellepärast, et väga head loengumärkmed on olemas ning ma loen parem neid. Huvitav jah, mikros on esimene vaheeksam alles märtsi alguses, ökonomeetrias on aga selleks ajaks toimunud juba kaks eksamit ning esimene pool ainest läbi. See näitab, et viimases läheb materjal kiiresti: kaks loengut nädalas, iga loengu materjalid ca 20lk, lisaks veel raamatust, üks ülesannete komplekt nädalas.

Eile anti hoiatus: lumi tuleb! Kõik asutused sulgesid varem (raamatukogu suleti juba kell 5 vs pidi suletama keskööl) ning anti „lumetormi hoiatus“. Sõitsin minagi rattaga juba kella kolme paiku koju, et vaadata, mis siis juhtuma hakkab. Mingit tormi ei olnud, kuid lund sadas küll ning isegi täitsa keskmine kogus. Ülikool jättis teisipäeval kõik loengud ära, bussid ja transport „libedate olude tõttu“ ei käinud. Toidukohad õnneks töötasid ning sain päeval ikkagi campusel olla: ainult minek ja tulek oli jala, sest teed on libedad. Ülikooli minnes nägin et mingid tegelased lasid Duke’i aedades väikesest nõlvast liugu ning üks üliõpilane viskas lausa kabeli ees sirakile ning tegi siis lumeinglit. Kerget elevust seoses lumega oli seega tunda, kuid üldine toon oli, et ilmaolude tõttu on liiklemine ohtlik, a la jääge üldse koju. Eks ta õige ole, sest arvestades, et lumega päevi on siin aastas keskmiselt kaks-kolm, pole inimesed sellise asjaga harjunud. Järgmistel päevadel jalutan minagi rattasõidu asemel kooli. Ning õige kah, nii saabki pikemalt seda kaunist ümbrust imetleda, kus iga päev viibin.

Talvepuhkus ja reis Washingtoni

Kuna Põhja-Ameerika ülikoolisüsteemis on semestrid lühemad (ja intensiivsemad), siis algab uus semester 7. jaanuaril. Uueks semestriks olen aga valmis ning välja puhanud.

Talvevaheaja veetsin peamiselt Durhamis koos Kristiga. Pärast eksamite sooritamist sõitsime ratastega ümbruskonnas ringi, uurisime ilusamaid rajoone ning paremaid restorane ning Kristi küpsetas üht-teist ka kodus. Avastasime, et lõunaosariikide köögis levinud bataat maitseb suurepäraselt ning sobib nii soolaseks kui ka magustoiduks! Bataat ehk maguskartul on oranžika värvi ja pehme tekstuuriga ning juurviljadest nüüd minu lemmik. Oleme teda söönud ahjukartuli stiilis ning teinud ka bataadipirukat. Oleme ka üsna tihti väljas söömas käinud, eriti on meeldinud mehhiko toit.

Jõulupühad, nagu ka teised päevad, olid üsna soojad: temperatuur oli 16C, üldine temperatuur kõigub 10-16C vahel. Söögiks tegime jõululõhet ning pecani pähkli pirukat (ameerika klassika).

Aastavahetuseks planeerisime endale reisi Washingtoni. Viibisime seal kokku neli ööd (30.dets – 3.jaanuar) ning see oli kindlasti üks paremaid reise, mis meil on olnud. Linn on väga meeldiva õhustiku ja arhitektuuriga ning tegevust ja vaatamisväärsusi on seal rohkem kui küllalt. Tegemist on spetsiaalselt pealinnaks loodud territooriumiga ning väga paljud ametiasutused on koondunud just sinna. Üsna kompaktselt linna südamest võib koos leida Kapitooliumi hoone, Valge Maja, ca 10 Smitshoniani muuseumi ning mitmed tuntud monumendid nagu nt Lincolni memoriaal. Tegemist jätkub kindlasti mitmeks ja mitmeks külastuskorraks. 30. dets jõudsime kohale ning käisime niisama linna peal. Esimene turistipäev oli 31. dets. Alustasime loodusmuuseumiga, kus oli võimalik vaadata näituseid imetajatest, vee-elust, inimese ajaloost, mineraalidest ja vulkaanidest ning loodusfotograafiast. Siin märkasin esimest korda, et näitused on professionaalselt kuid hoomatavalt kokku pandud. Külastajat ei koormata üle pisikirjas detailse tekstiga ning suur osa lugemist oli arusaadavas keeles ja suuremas kirjas. Näitusel olime terve päev (kella viie-kuueni) ning läksime siis Hinnalinna õhtust sööma. Pärast läksime hotelli ’uut aastat vastu võtma’, sest teadsime, et mingeid üritusi nagu nt ilutulestik tulemas ei ole. Kõik oli rahulik, keegi raketti ei lasknud ning teistmoodi ei käitunud; kindlasti üsna erinev kogemus võrreldes nt Tallinnaga, kus linn korraldab ilutulestiku, iga kolmas inimene laseb veel enda ostetud rakette ning šampusepudelid avatakse otse tänaval. 1. jaanuaril olid paljud muuseumid kinni, kuid loomaaed oli avatud ning me läksime sinna. Tegemist oli väga ilusa loomaaiaga; loomad olid pigem aedikutes kui puurides, loomad olid ka üllatavalt aktiivsed, nii et me nägime väga palju. Kuna Washington on üsna palju rohkem põhjas kui Durham, siis oli ka temperatuur vastav: ca 1-3 C juures. Huvitav oli, et loomi ei paistnud see häirivat: leopard, zebra, gasellid ja mitmed teised soojamaa loomad tegutsesid väljas. Lisaks väljas olevatele loomadele oli võimalik külastada ka erinevaid maju, kus võis näha leemureid, krokodille, kalu, kilpkonnasid, roomajaid jne. Saime väga palju uusi kogemusi, nägime huvitavaid loomi ja nende käitumist; minu lemmik oli peale sattuda hetkele kui mõned sisalikud toitusid. Pärast loomaaeda oli meil aega käia Lincolni memoraali ja Washingtoni ausamba juures ning siis läksime jällegi toidureisile ühte restorani, kus meil oli reserveering. Järgmisel päeval külastasime hommikul Kapitooliumi ja pärast seda kunstimuuseumit. Kapitooliumis oli meil koos giidiga tuur. Tuur algas eepilise filmiga Ameerika ajaloost, kus käidi põgusalt üle koloniseerimine, vabadussõda, kodusõda ning riigi ülesehitamine. Pärast filmi läksime edasi juba ringkäigule. Nägime mitmeid huvitavaid ruume, sh ka saali, kus käib koos esindajate koda. Põhimõtteliselt on võimalik sobival ajal külastades jälgida senati ja esindajate koja tööd. Silma jäi see, kuivõrd müütiliselt oli George Washingtoni kujutatud. Näiteks kujutas ühe suure ümarsaali laemaal seda, kuidas Washington tõuseb koos inglite, Vabaduse ja Võiduga taevasse (!). Samuti öeldi, et Kapitooliumi südamesse ehitati Washingtonile hauakamber. Kuna kambri valmimine võttis aga nii kaua aega, siis selle valmimise järel perekond loobus säilmete liigutamisest ning nüüd on hauakamber tühi. Uhked maalid, riigimeeste kujud ning ilus arhitektuur jätsid Kapitooliumi külastusest väga hea mulje. Edasi läksime kunstimuuseumisse, kus jõudsime vaadata üht näitust. Järgmisel päeval enne äraminekut jõudsime käia põgusalt Ameerika ajaloo muuseumis, kus vaatasime näitust toidust ja selle tootmisest (sh nt ca 30 erinevat kohvitopsi kaane disaini). Kristi lemmik oli ameerika kokalegendi Julia Childi poolt annetatud köök. Natuke jõudsime vaadata ka ameerika raha näitust, kuid pidime siis hakkama juba minema. Bussisõit tagasi oli jällegi ca 5 tundi ning jõudsime Durhamisse tagasi õhtul.

Washingtoni ausammas

Loodusmuuseum

Leemur

Lincoln Memorial

Kapitooliumi hoone

Rahvusgalerii (kunstimuuseum)

Bataadipirukas

Duke'i aiad

Bataadiküpsis

American Tobacco district

Kodutänav

Täna käisime Duke’i leemurikeskuses ekskursioonil. Tuleb välja, et tegemist on maailma suurima selletaolise keskusega, kus leemureid uuritakse ja kaitstakse. Leemurid elavad ainult Madagaskaril ning ligi 400 isendist, kes on väljaspool saart, on 250 siinses keskuses.