Selle semestri ainetest

Arvan, et nüüd on sobiv aeg kirjutada ainete valikust ja õppimisest. Praeguse seisuga võtan sellel semestril kolm ainet: mänguteooria, topoloogia, mikroökonoomika magistrikursus. Ainete valik oli pikalt lahtine, sest mänguteooria kursusele pääsesin alles viimasel hetkel. Nimelt olin Eestis ennast registreerinud mänguteooria kursusele „Applied game theory“, kuid osutus, et natukene rangemat esitust järgiva kursuse nimi on „Advanced Microeconomics“. Niisiis jäi veidi eksitava pealkirja tõttu teine kursus märkamata ning pidin sinna pääsema läbi pika ootejärjekorra. Üldiselt võib öelda, et majandusained on Toronto Ülikoolis kõrgemal tasemel kui Tartus, matemaatika on jätnud sarnase mulje. Kõige rohkem tuleb tõenäoliselt teha mikroökonoomikas, sest seal mul on taust kõige nõrgem; enamasti kuulatakse enne seda kursust ka edasijõudnute mikroökonoomikat, mida mina teinud ei ole. Üritan proovida siin ka uusi õppimistaktikaid ja harjumusi. Näiteks magamisaega võtan üsna palju ja ärkan pigem vara, loengumaterjali proovin vaadata pärast loengut. Kirjeldan järgnevalt oma kursuseid, kuhu materjaliga jõudnud oleme ning toon ära ka õppejõu rahvuse ning ka akadeemilise tausta ehk doktorantuuri lõpetamise koha ja aasta.

Arvan, et kõige vähem olen tegelenud praegu mänguteooriaga. Seal oleme toonud sisse mõned mõisted nagu rangelt ja nõrgalt domineeritud strateegiad, parim vastus (best response), Nashi tasakaal ning toonud nende kohta näiteid. Mulle on kõik mõisted juba varasemast tuttavad, sest kuulasin eelmisel suvel iseseisvalt Yale’i ülikooli mänguteooria kursuse internetis. Koduseid ülesanded antakse iga nädal, et loengumaterjali kinnistada, kuid midagi esitada ei tule. Hinne tuleb vaheeksami ja eksamiga. Ainet annab Marcin Peski (poolakas, Northwestern 2005); loengud on esmaspäeva õhtul 6-9, lõpus tund aega praktikumi.

Topoloogia on alanud praegu üsna arusaadavalt, sest topoloogia mõiste ning lahtiste ja kinniste hulkade kontseptsiooniga olen juba funktsionaalanalüüsist tuttav. Uued mõisted nagu topoloogia baas ja alambaas on intuitiivselt selgelt ja kergesti hoomatavad. Praeguseks oleme jõudnud Hausdorffi topoloogilise ruumi mõisteni. Ainet annab Florean Herzig (austerlane, Harvard 2006). Loengud on esmaspäeviti(x1) ja neljapäeviti(x2).

Mikroökonoomika on alanud klassikaliselt tarbijateooriaga, mis on ehk ka ainukene punkt ainest, mis mulle varasemast natukene tuttav on. Tegemist on matemaatika stiilis tahvliloenguga, kus esitus on väga heal tasemel ja koos tõestustega. Selles loengus küsib õppejõud ka kõige rohkem küsimusi. Praeguseks oleme tarbijateooria läbi võtnud ning järgmine nädal alustame informatsiooniökonoomika osaga (choice under uncertainty). Ainet annab Colin Stewart (kanadalane, Yale 2007).Selles aines on loenguid kõige rohkem (teisipäev x2 ja neljapäev x2) ning materjaliga minnakse kiiresti edasi

Kursuste süsteem on tehtud nii, et kõik vaheeksamid tulevad ühele nädalale. See tähendab, et kõigis ainetes tuleb kogu aeg järje peal olla, sest mingit eraldi valmistumisaega ei ole. Sarnaselt ei ole ka mingit pausi enne eksameid. Tartus lõppevad detsembris loengud ära ning eksamid on jaanuaris ning uus semester alles veebruaris. Siin algab jaanuaris juba uus semester ning eksamid on kõik detsembris.

Järgmine kord kirjutan siinsetest teadusseminaridest, olen seni ühel käinud, kuid sinnagi läksin alles poole pealt. 

Kuidas Toronto Ülikoolis asju aetakse

Viimasel ajal olen kohanud väga palju raskusi asjade ajamises ülikooliga. Nimelt on olnud palju toiminguid ainete valiku ja registreerimisega. Olen juba aru saanud, et see on palju raskem ja keerulisem kui Tartu Ülikoolis. Nimelt olen ma lahendanud põhiliselt kahte probleemi: (1) soov registreerida magistritaseme kursusele (minu staatus on bakalaureus) ja (2) osaleda kursusel, mille ametlik limiit on täis. Arvan, et probleemi (1) Tartus ei esinegi; inimestele on antud vabadus valida aineid vastavalt enda võimekusele ja vajadusele, tudengid vastutavad ise enda ainete valiku eest. Toronto Ülikoolis käib see umbes nii: õppejõult on vaja saada kirjalik avaldus, et ta on sind nõus kursusele võtma, tuleb minna teaduskonna (Graduate) administraatori juurde, et protsess läbi rääkida ning et teaduskond nõus oleks, siis tuleb minna enda kolledži administratiivse üksuse juurde, kus tuleb täita üldine avaldus reegli muudatuseks ning juurde kirjutada endapoolne avaldus, kus sa põhjendad, miks soovid kursust võtta. Siis läheb kuni kolm nädalat aega, enne kui komisjon su avalduse läbi vaatab. Positiivse vastuse korral registreerib sind kolledž kursusele. Arvan, et see peaks nii käima…praegu olen sammu juures, kus avaldus on esitatud. Ega töötajad päris hästi ise ka ei tea, olen nii teaduskonnas kui kolledžis kokku viis, kuus korda käinud ning kummagile osapoolele üksteise visiitkaarte edastanud, et nad saaksid veel omakorda läbirääkimisi pidada. Kusjuures see pidi olema üsna sagedasti esinev protseduur, mida ikka ette tuleb.

Nüüd probleemi (2) juurde; arvan, et Tartus piirduks see õppejõuga rääkimisega, kes veenmise korral laseb tekitada klassiruumi või praktikumi ühe lisakoha juurde, kui see võimalik on (nt arvutipraktikumi puhul tõenäoliselt mitte). Toronto Ülikoolis pole õppejõul aga erilist sõnaõigust: ta ei saa mõjutada kui palju inimesi tema kursust kuulab või kes seda kuulab (nt probleemi (1) näide:õppejõud võib sinu avaldust ainult toetada, mitte sind ise kursusele lasta). Kursuse limiit on sisuliselt fikseeritud ning seda muuta ei saa, sest tõenäoliselt tuletõrje regulatsioonid jm ei lase. Praegu on kursusele registreeritud 88 inimest ning seda loetakse ruumis, mille seinale on kirjutatud, et ruumi limiit on 72 inimest.

Kolmapäeval lähen veel ühte loengusse (diferentsiaalvõrrandid), millega saan tõenäoliselt selleks semestriks ained kokku.

Kollane, valge ja must

Esimene nädal loenguid on läbi, kokku külastasin kuut ainet. Täpsemalt kirjutan ainetevalikust hiljem, sest ühele ainele olen ootejärjekorras ning ühele ainele pean alles registreerima. Klassiruumi õhkkonda olen aga nüüdseks juba natukene kogenud ning selle põhjal teen kaks tähelepanekut. Esimene on see, et enamik õppejõududest on pärit Euroopast ja õppinud Ameerika tippülikoolides. Matemaatikat annab nt austerlane, mänguteooriat itaallane, poolakas; lisaks olen veel kokku puutunud ka hispaania õppejõuga (managerial economics). Huvitav on, et neil kõigil on üpris paks ja iseloomulik inglise keele aktsent; ma ei mõtle, et oleks raske aru saada (vähemalt minul ei ole), kuid emakeele mõju on nende keeles tuntav. Ning seda olenemata asjaolust, et nad on kõik välisülikooli taustaga ja mõni on õpetanud Torontos juba üle kümne aasta. Teine tähelepanek on tudengkonna kohta….vähemalt selle tudengkonna kohta, keda olen kohanud majandusteaduse ja matemaatika loengutes. Arvan, et üpris hästi võtab asja kokku üks teisipäevane loeng: umbes 70 tudengit, neist neli-viis olid valged, üks oli mustanahaline ning ülejäänud kollased. Üldiselt on aasia päritolu tudengite osakaal klassiruumis 75-90%. Mõned neist on kanadalased ja räägivad emakeelena inglise keelt, mõned räägivad pauside ajal hiina, jaapani keelt (rohkem aasia keeli ma ei erista). Need tudengid, kes pausi ajal räägivad aasia keelt, räägivad tunnis aga aktsendita inglise keelt. Täna kohtasin üht kanada aasialast, kes ütles, tal on probleeme Torontos elukoha leidmisega: naljatas, et Aasiast tuleb nii palju rahvusvahelisi tudengeid. Ta oli pärit Vancouverist ning ütles, et seal on olukord veel huvitavam: terve linna elanikkond on umbes 80% aasia päritolu. Kõige vähem kohtab klassiruumis ja ülikooli territooriumil aga mustanahalisi tudengeid, neid on vist nii vähe, et peaaegu ei märkagi; arvan, et pärast kõikide loengute külastamist olen märganud umbes kuut. Tõenäoliselt võib rohkem valgeid leida muudest ülikoolidest, Toronto ülikooli peetakse taseme poolest Kanada parimaks ülikooliks ning kui uskuda, et aasia tudengid on keskkoolis keskmiselt tublimad kui valged, siis toimubki selektsioon nii, et tulemuseks on olukord, kus on palju aasia tudengeid. Mäletan, et esimese mänguteooria loengu vaheajal läks üks tudeng õppejõu juurde ja küsis luba midagi tahvlile kirjutada ning siis kribas tahvli nurgale hieroglüüfides enda e-maili ja ka ühe raamatu pealkirja. See info oli mõeldud teistele (vist hiina) tudengitele õppegrupi moodustamiseks.

Üks artikkel: http://www.torontolife.com/daily/informer/the-new-normal/2010/11/10/maclean%E2%80%99s-asks-if-u-of-t-is-%E2%80%9Ctoo-asian%E2%80%9D/

Vahetustudengitest

Viimasel kahel päeval olen käinud kahel vastuvõtul: üks oli organiseeritud minu kolledži poolt rahvusvahelistele tudengitele ja teine oli organiseeritud rahvusvaheliste tudengite keskuse poolt vahetustudengitele. Mõlemale üritusele oli tasuta lõunaga kohale meelitatud väga palju osalisi. Lõuna tähendas esimese vastuvõtu puhul võileiba ja kooki, teise puhul hamburgerit või hot-dogi ning salatit. Mõlemal üritusel oli hea võimalus kohtuda teiste vahetustudengitega või uute rahvusvaheliste tudengitega, kes saabusid Toronto Ülikooli täiskraadi tegema. Esimesel üritusel oli pandud seinale ka kaart, kuhu iga üritusel osaleja sai oma koduriigi märkida. Heitsin pilgu Euroopasse ja vaatasin, kuidas seis on. Nagu pildilt näha, siis mitte väga kirju. Domineerib Lääne-Euroopa ning täpsemalt kaks riiki: Saksamaa ja Prantsusmaa. Arvan, et üle poole vahetustudengitest, keda siin kohanud olen, tulevad Saksamaalt. Ühelt poolt on tegu suurima rahvaarvuga riigiga Euroopas ja võib-olla on ka vahetusaastale minek populaarne, kuid ikkegi paneb nende rohkus mind siin imestama. Prantslaseid olen ka näinud, kuid umbes poole vähem. Samuti võiks küsida, miks mina ja Jürgen oleme ainukesed tudengid Ida-Euroopast. Arvan, et siin võib rolli mängida siinne suur Eesti kogukond või muud sidemed, mis on vahetuslepingu lõpuks teoks teinud. Kui Eestil mingit spetsiifilist eelist ei oleks, siis oleks loomulik, et esindatud on ka suured Ida-Euroopa riigid nagu Poola, Ukraina. Ülikoolid ja õpilased on nendes riikides tugevad ning majandusliku tausta poolest vähemalt sama suutelised, kui eesti üliõpilased. Eesti sidemete tõttu on aga Tartu Ülikooli vahetustudengitele elamine siin tasuta, mis on jällegi näide sotsiaalsest kapitalist, mis ainult eesti vahetustudengitele kättesaadav on.

Klubide päev

Täna käisin Toronto Ülikooli üliõpilasklubide päeval. Üritus toimus ülikooli rajoonis, mis tähendab, et mulle väga lähedal. Arvan, et esindatud oli umbes 125-150 klubi. Kuna tegemist on suure ülikooliga, siis leiab nii paljude tudengite seast igasuguseid huvilisi - see paistiski eriti hästi välja just klubide päeval. Mitmed klubid ühendasid üliõpilasi eriala põhjal (nt ajalugu, bioloogia),  riigi või regiooni põhjal (nt Venemaa, Rumeenia, Hiina), spordi põhjal (nt kendo, taekwondo, karate) või lihtsalt vaba aja veetmise põhjal (nt male, investeerimine, origami). Siiski leidus traditsiooniliste valikute seas ka midagi tõelistele gurmaanidele: klubi Star Treki huvilistele, marksistide klubi kapitalismi vastu võitlemiseks, Kanada kommunistide klubi, Magic kaartide klubi, mõttega pidutsejate klubi ning minu lemmik - Quidditchi klubi ehk lendluupalli klubi (lendluupall on luudadega kihutamist nõudev oskuslik pallimäng Harry Potterist). Mina panin ennast kirja matemaatika klubisse ning nad peaksid mulle täpsemat infot saatma nende tegevuse kohta. Investeerimise klubisse pani ennast Jürgen kirja ning loodan sinna paarile avatud loengule minna. Mõtlesin otsida ka judo klubi, kuid ei leidnud seda teiste seast. Uus klubipäev on tulemas aga juba 11. september ning ehk kohtan neid seal; juhul kui selline klubi üldse on olemas.

Pärast kasutasin esimest korda ka ülikooli spordivõimalusi: käisin kehakultuuri teaduskonnas asuvas Athletic Centeris ujumas. Aeg oli küll napp - ainult pool tundi -, kuid midagi sai ikka tehtud. Kummaline oli, et riietusruumis olid kõik kapid lihtsalt kinnilükatavad ning lukustamiseks pidi olema enda lukk kaasas; ei pea vist mainimagi, et see on tundus päris kummaline. Hiljem ostsin endale siis edaspidiseks sealsest poest luku ka ära. Lisaks on 30. septembrini ülikooli logoga riided palju odavamad kui muidu, mistõttu ostsingi endale t-särgi, pikkade varrukatega särgi ja hoodie ehk kapuutsiga pusa. Lisaks külastasin ka ülikooli raamatupoodi, kus müüdi samu riideid ja veel rohkemgi. Mina varustasin ennast aga kolme ruudulise vihikuga (tõeline defitsiit siin, sest kõik on joonelised) ja kirjutusvahenditega. Homme üritan minna juba hommikul ujuma, bassein on siis avatud seitsmest üheksani.

Toronto saared

Eile käisin Nicholase (AUS) ja Jürgeniga Toronto saartel; Satoki ei vastanud  e-kirjale piisavalt kiiresti, mistõttu jäi temaga kontakt saamata. Toronto saared asuvad linnale väga lähedal ning sinna saab praamiga. Praamilt on võimalik maha tulla kolmes erinevas väikeses sadamas. Meie tulime maha Ward's Islandil ning kõndisime siis lihtsalt terve saare läbi. Saar on umbes 5 kilomeetrit pikk. Saare keskel on meelelahutuspiirkond koos väikese lõbustuspargiga, seal meile midagi väga põnevat ei olnud. Saarel on ka mitmeid rannakohti ning sobiva valiku leiab vist igaüks. Väikesed rannakohad on Ward's Islandil ja Centre Islandi juures, suurem rannakoht jääb Centre Islandist eemale. Suurema rannakoha eripära on, see, et riietumine on optional ehk valikuline. Seega pakub Toronto linlastele suurepärase võimaluse rutiinist murdmiseks: tuleb võtta ainult kümneminutiline praamireis täiesti autovabale saarele, minna randa, heita riided seljast ning tunda end nagu looduslaps.Esimest korda läksime vette väikeses rannas Centre Islandi juures ning imestasime, et seal nii vähe inimesi on. Hiljem läksime clothing optional rannale, mis oligi enamuse eelistuspaik. Prognoosisin, et jaotumine võiks olla 60-40 riietuvate inimeste kasuks, kuid osutus, et see oli pigem 80-20 riietuvate inimeste kasuks. Seega olid inimesed isegi keskmiselt rohkem riides, kui Euroopa randades, sest näiteks enamik meestest kannab põlvini ulatuvaid pikki shortse; Nicholas eelistas veel lisaks pikkade shortside all kanda ka eraldi ujumispükse ehk speedosid. Rannas ringi käies ja praami poole liikudes märkasime, et inimesi ümberringi enam peaaegu üldse ei ole: olime jõudnud clothing mandatory ehk kohustusliku riietumisega randa, mis oli lihtsalt tühi. Nägime ka saarel asuvat väikest lennujaama ning läksimegi siis praami peale. Kuna Labor Holiday kestis ka esmaspäeval ning toidupoed olid suletud, siis käisime väljas söömas. Valisime söögikohaks meie kodutänaval - Bloor Street'il -  asuva jaapani restorani Yuki. Tuletasin meelde pulkadega söömise oskused ning sõin paneeritud kana koos nuudlisupiga; mulle meeldis, et vesi ja tee olid tasuta.

Labor Day ja airshow

Suve viimane nädalavahetus on Kanadas töötajate püha (Labor Day), mil poed on valdavalt kinni ning töötajad puhkavad kuni esmaspäevani. Selle raames toimub kõigil kolmel päeval ka lennukite trikikava (airshow). Huvilisi oli Tartu College’i ühiselamust päris palju, nii et Slava minu korterist oli meile reisijuht ning viis meid kohale. Rahvast oli kohale tulnud ootuspäraselt palju, mis siiski ei seganud üritusest osa saamist. 16 dollari eest oli võimalik lunastada pääse aedikusse, kus tõenäoliselt müüdi palju värvilisi maiuseid, hot doge ja muud taolist ning sai kuulata kommentaare õhus toimuva kohta. Samas oli võimalik õhus toimuvat jälgida ka mujalt ilma kommentaaride ja täiendava söögi- ja joogikraamita. Õhus hakkas midagi toimuma alates kella ühest ning viimased trikid tehti natukene pärast nelja. Tundub, et alguses jälgiti põhimõtet, et tark ei torma, mistõttu lasti ühel väikesel propeller-lennukil rahvale ligikaudu tund aega väikeseid vigureid näidata. Leian, et need trikid olid aga pigem soojenduseks ning ei köitnud rahvast eriti. Hiljem toodi välja ka suuremad teraslinnud ning sai näha moodsat hävituslennukit. Viimased kolmveerand tundi tegid vigurlende viis kuni seitse keskmise suurusega trikilennukit, lennates erinevates kujundites ja joonistades taevasse tossutriipe. Kokkuvõttes võttis üritus päris palju aega, kuid oli külastust väärt. Enne minekut mõtlesin, et ürituse mittekülastamise kulu võib osutuda liiga suureks: üritus võib olla väga äge ning toimub vaid kord aastas. Järgmine aasta ma aga enam tagasi ei läheks, sest arvan, et teine külastuskord mulle nii suurt täiendavat elamust ei annaks.

Niagara joa reis

Muude organiseeritud ekskursioonide kõrval ülikoolilinnakusse ja erinevatesse Toronto linnaosadesse korraldatakse ka kolm ekskursiooni Niagara joale. Sellel nädalavahetusel toimus esimene tuur, millel ka mina osalesin. Väljusime Toronto kesklinnast kell üheksa hommikul ning tagasi jõudsime natukene pärast kella kaheksat õhtul. Sõit Niagara joa piirkonda võttis umbes kaks tundi ning meie esimene peatuspaik oli linn Niagara On the Lake. Tegemist oli väikese linnakesega, mis asub Niagara jõe ja Ontario järve kohtumiskohas. Linn oli väike, kuid tõenäoliselt soodsa asukoha tõttu üsna rikas. Tänavapildis oli palju lilli, kalleid autosid, suvekodusid ja ka golfiväljak. Hinnad söögikohtades olid samuti nii-öelda turistihinnad, ehk üsna kallid. Peatusime linnas kaks tundi ning sõime seal ka lõuna. Esimese peatuse jooksul kujunes välja ka grupp inimesi, kellega veetsin ülejäänud aja reisist. Nendeks olid Jürgen (EST), Nicholas (AUS) ja Satoki (JPN). Satoki õpib füüsikat, ülejäänud majandusteadust.  Järgmine peatus oli juba Niagara juga ise, mis tegelikult on ühine nimetus kolmele väga lähestikku asuvale joale. Kaks nendest on Ameerika poole peal, kõige suurem Hoburaua juga aga Kanada poole peal. Joad olid üsna laiad, kuid ei olnud eriti kõrged. Efekt seisneski selles, et väga suur hulk vett laskus korraga ning tekitas laskumiskohale palju veeauru. Lisaks joa vaatamisele ostsid peaaegu kõik ka ühe lisateenuse: pooletunnise laevasõidu jugade juurde. Laeva nimi oli Maid of the Mist (Udupiiga) ning ta mahutas korraga umbes 150 inimest. Arvan, et laevasõit oligi reisi kõige meeldejäävam osa, sest võimaldas jugadele väga lähedale minna ning ka veeauru sisse minna, mis oli päris värskendav.

Jugade lähedal oli ka väga suur meelelahutuskompleks koos muuseumide, kinode, õudusmajade, videomängude, toidukohtadega. Lõbustusi oli nii suurtele kui ka väikestele, lastele mõeldud asjadest natukene eemal olid ka kasiinod. Toronto linnas ühtegi kasiinot ma näinud ei ole ning arvan, et hasartmängud on lubatud ainult linnast väljas. Ühtegi muuseumit me ei külastanud, sest nende sissepääsud jäid kõik 15 dollari kanti ning me ei olnud ka nii huvitatud. Pärast mõningat jalutamist otsisime toidukohta ning sattusime hiina restorani, mille nimi oli New York. Seal saime meeldivalt pika eine osaliseks. Pärast seda oli veel tund aega meelelahutuste keskel ringi käia ning siis sõitsimegi tagasi. Meeldejääv reis oli!

Toronto etnilised piirkonnad

Torontosse saabumise järgselt olen külastanud mitmeid linnaosasid, kus on teatud sorti rahvuse kontsentratsioon suurem kui mujal. Enda teada olen külastanud Hiinalinna, Väikest Itaaliat, Väikest Portugali ja Korealinna. Just nimelt soovin rõhutada, et „enda teada“, sest minu meelest ei ole siinsed etniliste gruppide linnaosad väga tugevalt eristatavad muust linnast. Minu meelest eristusid New Yorgis erinevad etniliste gruppide linnaosad palju tugevamini tavalisest linnapildist, mis minu meelest lisaski külastamiskogemusele efektsust juurde. Torontos tähendab etniline linnaosa aga lihtsalt teatud liiki äride suuremat kontsentratsiooni; välisfassaad on igal pool üsna ühesugune. Seega tuleb näiteks Itaalia või Portugali tunnetamiseks vastava linnaosa pagariärisid ja restorane külastada – ainult nii saab maitse suhu. Minu kukkur on praegu aga pigem õhukene, mispoole ma eriti kuhugi sisse astuma ei kipu ning nii jäängi tõenäoliselt ilma kogemusest, mis vastavat linnaosa eristab. Kõige rohkem hakkan tõenäoliselt käima aga Korealinnas ja Hiinalinnas. 

Mõlemad on mulle väga lähedal ning sealsete äride külastamine on minu kukrule isegi pigem kasulik: sealt leiab häid puu- ja juurvilju ning ka toidukaupu. Eriti positiivne kogemus on mul ühe Korealinna suurema toidupoe külastamisega, kus nägin väga laia valikut Aasia riikidest pärit kaupu. Minu lemmikuks osutus karri, millest valmistasin maitsva riisiroa. Kõvasid karrikuubikud pole ma varem näinud, olen seni kasutanud ja näinud ainult karripulbrit; see konkreetne toode oli toodud Jaapanist.