Esimesed muljed Duke’i campusest ja Durhami linnast

Olen viimastel päevadel elanud sisse uude elukohta ja tegelenud administratiivsete asjadega kuid olen külastanud mitu korda ka ülikooli campust ja korra Durhami kesklinna. Esimesed muljed on mõlemast head.

Duke'i kabel seest

Duke'i kabel väljast

Nagu mainisin eelmises postituses, siis kohe esimesel päeval kui linna jõudsin käisin rattapoes. Ostsin endale üsna soliidse linnaratta kaheksa käiguga. See mudel tundus mulle kõige mugavam, sest mulle meeldib sõita püstises asendis ning kasutada lihtsat käiguvahetussüsteemi. Järgmisel päeval käisin koos Janiga lühikesel jalgrattamatkal campusel (Jan läheb doktorantuuri teisele aastale poliitikateadustes ning on seega vana kala). Duke’i campus on väga suur ning jaguneb kahte ossa: idacampus ja läänecampus. Mina olen põhiliselt külastanud läänecampust, kus asuvad mitmed teaduskonnad sh majandusteaduskond, pearaamatukogu, Duke’i kabel, Duke’i aiad ning campuse ääres mitmete suurte hoonetega Duke’i haigla. Idacampuses on rohkem bakatudengite eluhooned – Duke nõuab, et bakatudengid elavad esimesed aastad campusel. Igatahes, läänecampus on väga ilusa arhitektuuriga gooti muinasjutulinnake. Palju on suuri rohelisi väljakuid, kust lähevad kivist kõnniteed läbi. Puude all näeb palju oravaid. Mul õnnestus ka ühele mänguhoos oravapaarile peale sattuda. Campuse keskel on Duke’i kabel, mis aitab ringi liikudes orienteeruda, kuidas ja kuhu liigud. Tähtsamad hooned peale kabeli on minu jaoks veel teaduskond ja raamatukogu, sest esimesel aastal pole mul oma õppekohta või jagatud kabinetti. Raamatukogus on palju loomuliku valgustusega õppekohtasid, lisaks on hea, et vajalikke teavikuid ei pea ise otsima, vaid neid on võimalik endale tellida; printimine on tasuta.

Brightleaf' Square

Reedel käisin Durhami kesklinnas. Nii nagu väiksemate linnade puhul ikka, siis peab teadma kus ja mida toimub. Üldiselt ei ole tänavapilt kirju, kuid kui liikuda peatänaval või Brightleaf’i väljakul, siis leiad end paljude pisikeste äride ja ka suuremate söögikohtade keskelt. Brightleaf’i väljak on väike tänav, kus söögikohtadel on palju välisterrasse ja mängib elav muusika. Arvan, et põhiline vaatamisväärsus linna puhul ongi endistesse tubakahoonetesse rajatud ärid, hea kliima ning rahulik õhkkond.

West Campus

West Campus ja oravad

Raamatukogu

East campus

Tallinn-Oslo-NYC-Durham

Lend üle ookeani

Tallinn-Oslo lend oli üsna lühikene, kestes umbes poolteist tundi. Oslos oli mul aega kuskil viis tundi, mille jooksul vaatasin peamiselt, mida NY-s teha ning kuidas saaks JFK lennujaamast Manhattanile. Võib-öelda, et kuna viimane nädal enne äraminekut möödus väga kiiresti, siis oli mul kodutöö tegemata ning Oslos veedetud tunnid kulusid marjaks ära. Kehakinnituseks sõin woki-rooga ning jõin smuuti. Hinnad olid Norrale ja lennujaamale omaselt kallid: arvutasin pärast, et woki-roog maksis kuskil 17 eurot. Võileivad olid umbes sama hinnaga. Lend Oslo-NY toimus 3-3-3 lennukiga, mina istusin kõige vasakpoolsema veeru esimeses reas üksinda. See tähendab, et sissepääsu uks oli kohe minu ees. Lisaks asus sealsamas ka reisisaatjate ala. Kuna üks reisisaatjatest istus ka õhku tõusmisel sisuliselt minu vastas, siis tutvusingi reisisaatja Nicoga. Ta andis nõu Manhattanile saamise jaoks ja pakkus võimalust järgmisel päeval koos linna vaadata, sest tal on samuti vaba päev ja vajadus hotellist eemale saada. Lennu alguses vaatasin muidu filmi ja ootasin toitlustamist. Siis selgus aga, et mingit üldist toitlustamist ei tulegi ning toit on valmistatud ainult nendele reisijatele, kes on selle varem ette tellinud. Ma ei ole sellist praktikat varem näinud ning ei osanud seda ka oodata. Arvan, et toidu oleks pidanud Norwegian Air’i kodulehelt tellima, et saada standardsed kaks toitlustamiskorda (söök lennu alguses+kehakinnitus lennu lõpus). Nico seletas, et kui ettetellitud toitude serveerimine lõpetatakse, avatakse snäkibaar. Tellisingi siis kuskil kaks tundi pärast lennu algust endale kehakinnituseks kakao ja kanavõileiva ning sain söödud. Mingi hetk läks lennukis nii külmaks, et pidin endale ka kerge teki lennukist ostma. Üritasin kuskil 2 tundi magada, sest teadsin, et magama saan Eesti aja järgi kuskil hommikul kella kuue paiku. JFK lennujaama jõudes läks immigratsioonist läbi minek sujuvalt ja kiiresti ning kõik lennuki 296 reisijat said kiiresti välja. Pagasit kätte saades avastasin, et ta oli saanud kannatada: pealmise osa tõmblukk oli katki ning kohvri pealmine osa oli üsna lahti, kuid püsis veel kuidagi peal. Et mul aga pealmises osas midagi niikuinii polnud, siis polnud sellest sel hetkel suuremat muret. Otsustasin Manhattanile jõuda kõige odavama variandiga, milleks on Airtrain+rong E+metroo. Kogukulu sellise reisi puhul on USD 7.50, taksoga minneks oleks kulunud kuskil USD 60. Aga ma tundsin, et mul oli piisavalt jõudu ja teadmisi, et rongidega liigelda. Üldiselt läkski kõik sujuvalt, kuid oli päris mitu kohta, kus pidi kohvrit ja käsipagasit treppidest üles või alla tassima. Mulle oli see ületatav väljakutse, kuid arvan et kõik reisijad ei ole võimelised kolmekümne kilose pagasiga paarkümmend astet üles-alla liikuma. Kui ma lõpuks umbes pärast tund aega sõitmist metroost väljusin hakkasin jala liiklema. NY-s oli õhk soe ja pehme. Teel hostelisse nägin tänaval puuvilja kaupmeest. Valik oli tal lai ning mul tuli isu mõningate banaanide ja greipide järgi. Mul oli aga juba kaks kätt kohvritega kinni ning ma küsisin, et mis kellani ta lahti on. Selle peale vaatas ta mulle otsa nagu ei saaks küsimusest aru ning vastas siis, et nad on terve öö avatud, et nad ei sulgegi. Vägev värk. Leidsin hosteli üles ja tegin check-in’i ära. Tuba anti viiendale korrusele ning siis avastasin ma koridoris, et lifti pole. Kuna mul oli kohvrite tassimisega metroos juba soojendus tehtud, siis polnud probleem nendega ka viiendale korrusele minna. Toas oli kaks nari, mina sain ühe nari ülemise koha. Toas oli kohal ainult üks uus-meremaalane, kellega ma vahetasin paar sõna, teistest toakaaslastest andsid aimu kohvrid, mis võtsid enda alla enamiku toa pinnast. Paigutasin ka enda asjad ära ning suundusin välja puuvilja kaupmehega äri tegema. Lõpuks ometi nägin küpseid mangosid, avokaadosid, greipe, maasikaid, vaarikaid, banaane, hurmaasid jne. Hinnad olid mulle vastuvõetavad ja kindlasti palju paremad kui Eestis. Mango oli 1.25, banaanid aga nt 5tk 1 USD eest. Natuke sai kaubelda ka ning ma sain endale $4 eest terve kotitäie erinevaid puuvilju. Magama saingi kuskil 12 kohaliku aja järgi.

PÄEV NEW YORGIS

Tänavapilt NY

Tänavapilt NY

Ärkasin kuskil 8 paiku, sest olin kokku leppinud, et helistan Nicole kuskil kella 10 paiku ning teadsin, et mul tuleb kuskilt telefon hankida, sest eesti telefon ei näidanud üldse levi. Hosteli poolt välja pakutud „hommikusöök“ oli lihtsalt Dunkin’ Donuts’ist kohale toodud kakao, kohv ja munchkinid, mis olid pandud välisukse kõrval olevale lauale. Neid sai süüa lobby’s, kus oli neli tugitooli või siis lihtsalt seistes. Jõin kakao ära, panin kaks greipi ja hurmaa kotti ning hakkasin liikuma 34ndalt tänavalt 42. tänava peale, et külastada mobiilipoodi: lootsin enda Torontost pärit telefoni reaktiveerida. Koha peal selgus, et Virgin mobile ei ole võimeline kohe minu vana numbrit reaktiveerima ning sellega läheks umbes päev aega. Mul oli vaja aga kohe Nicole helistada ning ostsin lihtsalt uue telefoni, lihtne ju. Uus juustu-telefon maksis ainult 18 dollarit, lisaks panin 15 dollari eest kõneaega peale ning olingi valmis helistama. Selgus aga et Nico ei saagi minuga kohtuda, sest lennufirma oli muutnud tema töögraafikut ning ta pidi tööl olema. Telefoni ostsin sisuliselt ainult selle kõne jaoks, kuid ta on mul ka hiljem abiks olnud ning jääb vähemalt mõneks ajaks minu peamiseks numbriks. Ma panustasin Nico plaanile päris palju, sest mul endal kindlat plaani polnud. Otsustasin, et uuesti hotelli tagasiminek tasub end ära: panin telefoniga kaasa tulnud materjali ära ning vaatasin enda Oslos tehtud märkmeid NY kohta. Tegin plaani valmis, kontrollisin vajalikud asukohad hosteli arvutist üle ning kuskil 11:20 väljusin hotellist uuesti.

Central Park taustal

Esimesena külastasin vaateplatvormi Top of The Rock, mis asub Rockefeller’i keskuses. Vaateplatvorm oli väga muljetavaldav, sest sealt avanes klassikaline vaade Central Park’ile, finantskeskusele ning ka äärelinnadele. Ilm oli väga ilus ning vaateplatvormil paistis kõik väga kenasti kätte.

Pärast vaateplatvormi liikusin veidi üleslinna ning külastasin New Yorgi moodsa kunsti muuseumit MoMa. Kunsti valik oli väga hea ja muljetavaldav: leidus nii mind huvitavat konstruktivismi ja kubismi kuid ka impressioniste (nt Cezanne, Van Gogh, Monet, Lautrec), uuemat kunsti ameerikast ja mujalt (Pollock, Kooning, Lichtenstein).

Downtown taustal

Pärast muuseumi võtsin hilise lõuna ühes india restoranis, kus sai üsna hea hinnaga ($15) tagasihoidliku kuid siiski kolmekäigulise lõuna. Midagi väga erilist polnud, kuid kõhu sai täis: eelroaks midagi praetud kapsapallide sarnast, siis riis lambapajaga ning lõpetuseks riisipuding. Seejärel suundusin Central Parki, kus linnamüra kadus korraga ära ning avanes rohelus. Jälgisin ühte pesapalli mängu ning rääkisin ühe kohalikuga natuke juttu. Siis läksin edasi Sheep Meadow’si nimelisele muruplatsile, kus viskasin pikali ning pikutasin natukene. Siis tulin teiselt poolt tagasi, et tagasi linna minna; sinna, kus kõige rohkem liikumist on: Times Square. Minu eesmärk ei olnud niivõrd vilkuvaid reklaame vaadata ning mass-ostlemises osaleda vaid soovisin jõuda Madame Tussaud vahakujude muuseumisse. Ekspositsioon oli üsna suur ning huvitav: vaadata sai nii kuulsaid muusikuid, sportlasi, poliitikuid, telenägusid kui ka superkangelasi. Arvan, et kuskil pooled nimed olid mulle tuttavad. See tulenes nt juba sellest, et tegu oli pigem Ameerika keskse ekspositsiooniga, mistõttu paljud telenäod ning sportlased ei olnud mulle tuttavad. Näituse sees oli ka superkangelaste teemaline 4D kino. Jäin näitusega rahule. Õhtu lõppes spontaanselt: läksin vaatama comedy-show’d, millele olin piletid ostnud otse tänavalt Times Square’i lähedal. Seanss algas kell 11 õhtul ning kestis kuskil poolteist tundi. Ürituse formaat oli noorte (kogemuse mõttes) koomikute mõõduvõtt: kolmeminutiliste ettekannetega astus ette 16 esinejat, lisaks oli veidi pikem sissejuhatus ja väljajuhetus tuntumate tegijate poolt. Mulle show meeldis, tempo oli kiire, esinejad vaheldusrikkad ning häid nalju oli palju. Enamik esinejatest rääkis midagi nagu loo sarnast, viidates enda kogemustele või sündmustele, mis nad on läbi elanud. Külastaksin julgelt ka järgmisi show’si. Pärast nalja hakkasin hosteli poole liikuma; linn oli palju vaiksem, kuid mitmed riidepoed olid veel Times Square’i lähedal lahti.

Hommikul ärkasin jälle kell 8, võtsin hosteli „hommikusöögi“ ning hakkasin kohe JFK lennujaama minema, sest ei olnud kindel, kui kaua metroo-rongi E-Aitrain kombo aega võtab. Jõudsin aga kenasti kohale ning probleemi polnud. Lend Raleigh-Durhamisse toimus väikese 2-2 lennukiga ning kestis ligikaudu tund aega. Kohvrit kätte saades tabas mind aga uus üllatus: seekord tuli kohver välja ilma ratasteta. Kõik rattad olid lihtsalt kadunud, isegi need pulgad, kus rattad ringi käivad, oli puudu. Toakaaslane Jan leidis mind aga kenasti üles ning endalegi üllatuseks oli ratasteta kohvrit täitsa kerge mööda teed lohistada. Kohale jõudes vaatasime korteri üle, käisime rattapoes ning spordibaaris söömas. Durhamist kirjutan aga pikemalt järgmine kord.

Woody Allen

Pitt&Jolie

Comedy

Õhtu lõpp

Vana blogi, uus nimi

Aeg on taaselustada veebipäevik ning hakata jälle kirjutama. Seekord jätkub juttu vähemalt aastaks ning kui hästi läheb, siis ka kauemaks. Alustan doktorantuuri esimest aastat ökonoomikas Duke’i ülikoolis Põhja-Carolinas. Viimastel aastatel on Tartu Ülikoolist läinud mitmeid tudengeid Põhja-Ameerikasse õppima. Ühine joon on olnud head hinded, matem-inf teaduskonna külastus ning Ott Toometi juhendamine. Ökonoomika on muutunud väga populaarseks ning Top20 koolidesse laekub ligi 700-800 avaldust. Seda on väga palju, nt sotsioloogias või riigiteadustes (political science) on avalduste arv kuskil 300-500 ja seda top 10 kohta. Seepärast on oluline teada, milliseid samme astuda. Kui seda veebipäevikut juhtub lugema mõni tudeng, kes on asjast huvitatud, siis julgustan võtma ühendust minuga, Ott Toometiga või teiste tudengitega ja uurida, et mis need sammud siis täpselt on.

Üldiselt kirjutan veebipäevikus oma tegemistest: alguses rohkem elust-olust, hiljem aga peamiselt õppetööst.

Blogi nime muudan ära: esialgse „Kirjad Torontost“ asemel on blogi nimi nüüd „Tõkestatult ratsionaalne“. Seda ühelt poolt sellepärast, et viie-kuueaastane doktoriprogramm, mis nõuab suurt pingutust ning vähemalt õppimise ajal suurt tulu ei too, ei pruugi mõningatele inimestele tunduda mõistlik tegu. Teisalt on mind huvitavas mikroökonoomika valdkonnas näidatud paljude mudelite ja ideede puhul, et inimesed käituvad mõnikord oluliselt erinevalt, kui ennustatud. Seda selgitatakse sellega, et inimesed pole täielikult ratsionaalsed, nagu mudelid tihti eeldavad (mis laias plaanis ning keskmiste tendentside saamise jaoks on mõistlik eeldus), vaid on ratsionaalsed teatud piirini – tõkestatult ratsionaalsed. See on huvitav ja sümpaatne idee. Kolmandaks, see on üsna lahe pealkiri ühe mikroökonoomikast huvitatud doktoritudengi blogi jaoks.