Varsti otsad kokku

Olen nüüd siin tükk aega hindeid oodanud ja vahepeal lõputööd kirjutanud. Tundub, et see üks hinne aga jääbki tulema ning parem on postitus praegu ära kirjutada.

Kõigepealt eksamitest. Esimene eksam oli makros, kus midagi väga põnevat ei küsitud. Vajalik oli lihtsalt tunda/tuupida teatud mudeleid raamatust. Minu meelest erilist kunsti see eksam ainest arusaamise kohta ei nõudnud. Mõni küsimus oli ka loovam: näiteks paluti rääkida viimase finantskriisi põhjustanud faktoritest. Siin on sobiv tuua ka üks enda kommentaar: minu meelest on sõna „kriis“ ülekasutatud ja sobimatu. See sõna on iseloomult väga tugev. Sõda on kriis. Majanduslikud lainetused ei ole. Isegi siis, kui laine on veidi suurem. Viimane kriis oli 1929, mis kestis (maailmas) ligikaudu kümme aastat, viis äärmuslike poliitiliste jõudude tõusuni ning siis edasi sõjani. Igatahes oli see küsimus oodatud, sest meil oli loeng viimasest finantsmurest ja nüüdsest Euroopa võlamurest (sõna „mure“ on palju sobivam). Üks küsimus oli aga pärit eikuskilt ning sellele ei osanud ma vastata. Mingit koledat valemit (professor ei oska isegi Latex-i kasutada ja mäkerdab Word-is) tuli uurida. See sama aine, mille ma kõige varem tegin, ongi see, mille hinnet ma veel ootan. Olen varasemalt aine sisu juba korduvalt kritiseerinud. Nüüd ütlen lisaks, et professor on saamatu ka hindamise korraldamisel (seda lisaks nullväärtusega loengutele).

Mikro eksam oli tähtsaim. Kõige tähtsam eksam kõikidest kursustest üldse. Läksin hommikul kell üheksa ruumi teadmisega, et pean saama sarnase tulemuse nagu esimese osa eest (eelmine osa oli 87/100), et aine edukalt läbida. Eksamid anti kätte. Loen esimest küsimust, mis tundub olevat üsna lihtne signaliseerimismäng (vaata teksti hiljem), kuid see ei ole üldse tuttavast kontekstist. Mõtlen, et võib-olla olen unine või lihtsalt see küsimus praegu ei tule, ning proovin küsimust vahetada, et end käima saada. Jälle umbes sama efekt. Nii oli peaaegu iga küsimusega. Mingi hetk mõtlesin, et it’s all over. Siis sain aga aru, et tõenäoliselt on ka teistel samad raskused ning eksam ongi raske. Lendasin mööda küsimusi ja eksamit ringi, pidevalt putitades erinevaid küsimusi. Kartsin liiga palju aega ühele küsimusele kulutada. Pärast eksamit selguski, et õppejõud oli teinud sihilikult raske eksami, kuid ei olnud meile seda öelnud. Nagu ta ütles, siis ei ole vahet, kas eksamikeskmine tuleb 30/90 või 70/90, peaasi, et mingi punktijaotus oleks olemas, mille alusel saab hindeid määrata (madala keskmise korral skaleeritakse ülespoole). Ning enamikule ju kursusest hinded niikuinii ei loe, sest kuulajaskond oli doktorandid. Kokkuvõttes ütles ta, et hoopis Osborne oli aine esimese poole eksami imelikult lihtsa teinud ning doktoriainete eksamid tehakse tavaliselt rasked. Üsna värvikas näide juhtus mõni aasta tagasi mikroökonoomika kokkuvõtval eksamil (st terve aasta materjali peale), kus küsimused juhtusid olema nii rasked, et tudengite keskmine oli 20/100 ning läbimise piir oli 5% ringis. Lõpp-kokkuvõttes sain eksamil 61/90, keskmine jäi 48 ringi, kokku sain A. Täpset „kohta“ ma küsida seekord ei pruukinud. See tulemus ja lisaks hea kontakt/side professoriga võimaldas küsida soovituskirja edaspidiseks kandideerimiseks.

Ülesanne 1. Kaks agenti otsustavad kas investeerida ühisesse projekti. Projekt on võrdse tõenäosusega kas hea (G) või halb (B). Mängu alguses saab esimene investor signaali $g$ või $b$ selle kohta, kas projekt on hea või halb tõenäosustega $\Pr(g|G)=p=\Pr(b|B)$, kus $p\in(0.5,1)$. Pane tähele, et tõenäosus, et projekt on hea (G) pärast signaali $g$ saamist on $p$ ning pärast signaali $b$ saamist on $1-p$. Pärast signaali saamist otsustab esimene investor kas investeerida või mitte. Seejärel, pärast esimese investori tegevuse jälgimist, otsustab teine investor kas investeerida või mitte. Projekti investeerimine maksab $c\in (0.5,p)$ ja projekt annab tulu suurusega $1$, kui projekt on hea (G) ja mõlemad mängijad investeerivad, muudel juhtudel annab projekt tulu suurusega $0$. 

a) Leia kõik Bayes'i tasakaalud (weak Perfect Bayesian equilibrium)

b) Millised tasakaalud punktist a) rahuldavad intuitiivsuskriteeriumit (intuitive criterion)?

Diferentsiaalvõrrandite eksam oli paras nali. Kokku oli eksamiaega antud kolm tundi, küsimusi aga oli enam-vähem sama palju (kuus) kui varasematel kontrolltestidel ja vaheeksamil, kus aega oli ainult tund või poolteist ning kus valmis jõudmiseks tuli valida kirjutamiskiirus „turbo“. Küsimused olid küll veidi pikemad ja raskemad, kuid minu meelest ei midagi erilist (väga sarnane eelmiste aastate eksamitega). Oleksin kogu töö ühe tunniga valmis kirjutanud, kuid otsustasin siiski aja olemasolul tähti maalida ja arvutusi kontrollida ning venitasin tund ja kolmveerand välja. Sain täispunktid ja veel kaks punkti boonust lisaküsimuse eest. Keskmine jäi kaheksakümne ringi. Kui varasem seis oli mul A- juures, siis eksam viskas mu lausa A+ peale. See on tore tulemus, kuid ka aine ise oli üsna lihtne teise aasta matemaatika.

Pärast eksameid olen nautinud teoreetilise töö kirjutamist. Huvitaval kombel on lõputöös tehnilise poole pealt just diferentsiaalvõrranditest kasu. Mõni päev alustan alles hilja õhtul ja teen siis paari tunniga olulisi arenguid. Mudel käib kogu aeg kaasas ja ideed settivad. See on mõtete mõlgutamine ja siis nende tehniline katsetamine. Ainus ebamugav tunne võib olla selles, et sa ei tea milline idee töötab. Äkki ei töötagi ükski idee ning uusi ideid ka ei tule? Siis võib määramatus hirmu tekitada. Arvan, et olen määramatusest aga üle saanud ja töötava idee leidnud. See idee on mitmes kaustikus ja plokis laiali, kuid enam vähem kompaktselt peas koos. Varsti tuleb ta ka arvutisse trükkida ja siis ette näidata. Loodan, et sellega läheb hästi.

Kuna sõit on pühapäeva õhtul, siis olen korraldanud ka mitmed aitäh-nägemist-kohtumisi ja oma viimased kingitused laiali jaganud. Näiteks Mikroprof sai premeeritud pudeli Vana Tallinnaga, mille ta väga uudishimulikult vastu võttis. Eile oli mul üsna energiline kohtumine peatselt üheksakümne seitsemeseks saava Roman Toiga, kes avas mulle ühes kenas restoranis seitsmeks tunniks portaali Esimese Vabariigi aegsesse ülikooliolustikku. Tartu aega on meil sama palju – kolm aastat –, nii et oli mida võrrelda.

Kuulsin, et Ilves on ka praegu Kanadas, kuid ma talle vist tere ütlema ei lähe. Võib-olla kunagi hiljem, kui paremini tuttavad oleme. Teine huvitav teave, mille täna sain, oli kutse maiballile, kuhu kellegil heal inimesel on kaks kohta üle jäänud ning mina ja Jürgen oleme oodatud neid täitma. Pidu Eesti Majas enne ärasõitu tundub olevat ju hea idee. Ehk kirjutan hiljem lähemalt, milline homne pidu välja nägi. Eilne „tänavapidu“ nägi välja aga selline: