Selle nädalaga lõppes ülikoolis auditoorne töö ning järgmisest
nädalast algab aprilli eksamiperiood. Mul on tulemas kolm eksamit: makro (10.04),
mikro (15.04) ja dif.võrrandid (17.04).
Õppetööga olen sel semestril üldiselt rahul. Selle semestri
mikroökonoomika kursus on kõige parem kursus, mis ma siin kuulanud olen. Seda
andsid väga tugevad loengupidajad ning ka materjal oli väga muljetavaldav. Kuna
esimesel semestril võtsin juba terve sissejuhatava kursuse mänguteoorias, siis
oli Osborne’i loetav esimene pool mulle paljuski ülevaade ja kordamine kõrgemal
tasemel. Seetõttu meeldis mulle pigem teine pool, sest seal oli palju uusi
ideid. Mulle enim huvitav teema oli mehhanismidisain, mida puudutati viimases
kolmes loengus. Teema illustratsiooniks võib vaadata näiteks järgmisi
probleeme.
1) Monopolist, kes võib toota erineva hinna ja kvaliteediga
autosid, teab, et on olemas kahte sorti kliente (nt autoarmastajad ja praktikud),
kelle eelistused kvaliteedile erinevad. Milline on optimaalne hinna-kvaliteedi
poliitika, kui me ei tee autoarmastajatel ja praktikutel vahet? Millise „menüü“
peaks monopolist disainima?
2) oksjonipidajal on objekt, mida soovib müüa sellele, kes
väärtustab (rahaliselt) seda kõige rohkem. Milline on vastav oksjonisüsteem,
mis selle eesmärgi saavutaks?
Näidete baasil on näha, et mehhanismidisain tegeleb
olukordadega, kus agentidel on teatud privaatne informatsioon (nt väärtus mingi
eseme vastu), mida ei ole võimalik jälgida. Mängu kujundaja (nt ettevõte,
valitsus) tulemus, mida ta soovib saavutada, sõltub aga tihti just sellest
privaatsest informatsioonist, mis agentidel on (nt tahame, et enim eelistatud
poliitiline kandidaat võidaks). Niisiis peab mängu kujundaja, kellel ei ole
võimalik privaatset informatsiooni jälgida, välja mõtlema sellise
tegevuskeskkonna (nt hääletamissüsteem, pakkumissüsteem oksjonil, hinna-kvaliteedi
menüü), nii et kui agendid selles keskkonnas vastavalt enda huvidele
tegutsevad, saavutavad nad tulemuse, mida mängu kujundaja soovis. Niisiis võib
mehhanismidisaini kutsuda ka teatud mõttes tagurpidi mänguteooriaks, sest me ei
mõtle enam, et kui agendid käituvad teatud viisil, siis millised olukorrad (tasakaalud)
võivad tekkida, vaid me mõtleme, et kui me tahame, et agendid käituksid teatud
viisil, siis millise tegevuskeskkonna peaksime me neile andma, et saavutada
selline tasakaal, nagu me soovime. Kuigi mehhanismidisain on võrdlemisi uus
valdkond (algus kuskil 1970-1980), võib sarnaseid probleeme ka varasemast välja
tuua. Näiteks on mehhanismidisaini probleem ka piiblist tuntud kuningas
Saalomoni õigusmõistmine: kuningas peab lahendama olukorra, kus kaks naist, kes
mõlemad väidavad olevat end ühe lapse ema, on tülis. Saalomon soovib, et laps antaks
naisele, kes on õige ema. See on aga privaatne informatsioon, mida ei ole
võimalik jälgida. See, kuidas antud kontekstis Saalomon naisi oma eelistusi pani
avaldama, on aga juba tuntud lugu.
Makro ja dif.võrrandid ei olnud nii säravad, kuid siiski
rahuldavad. Makro loengud ei olnud väga head, sest tundus, et professor, kes
kursust see aasta asendas, ei tundnud end isegi materjaliga väga mugavalt. Ning
see, mida ma õpikust lugesin, oli enamasti üsna kummaline ning äratas palju
kõhklusi terve makroökonoomika valdkonna vastu. Hea uudis on see, et
makroökonoomikas on veel palju teha. Siiski andis kursus väikese ülevaate,
milliste mudelitega 1970ndatel ja 1980ndatel tegeleti ning kuidas erinevaid
ideid on püütud formaliseerida. Võib-olla peaks raamatut põhjalikumalt lugema,
sest kursusel võeti igast paragrahvist ainult esimesed kakskümmend lehte ning
kogu empiiriline arutelu, mis pärast seda tuli, jäeti ära.
Dif.võrrandite loengud olid samuti veidi kummalised. Mõnikord
käis väga vähe tudengeid kohal ning neil kordadel, kui toimusid loengusisesed
kiirtestid, lahkus enamus kohe pärast testi. Teste ja muid vahehindamisi oli
selles kursuses kõige rohkem ning need olid väga arvutusrohked ja väikese
ajalimiidiga. Raamatut oli aga vahel täitsa tore lugeda, sest ideed olid vahel
täitsa huvitavad. Mulle meeldis, et kursus polnud väga teoreetiline vaid pigem
praktiline ning keskendus rohkem lahendusmeetoditele kui lahendite olemasolu
teoreemidele või muule sellisele. Dif.võrrandid on üsna vana valdkond ning leiab
enim rakendust loodusteadustes. Füüsikas ei saa väga kaugele ilma nendeta
minna. Siin ja seal kerkivad nad üles aga ka ökonoomikas (nt makro), mistõttu
on hea, et mul teatud arusaamine nendest on.
