Vaimustus väliseestlastest

Järgmisest nädalast algab reading week – nädalane paus ülikoolist, et valmistada end ette vaheeksamiteks. Pärast järgmist nädalat ootavad mindki ees mikro ja makro vaheeksamid. Kuulujuttude järgi kasutavad paljud tudengid lugemisnädalat hoopis reisimiseks ja kõigeks muuks kui õppimiseks; võib-olla sellepärast et osadel on vaheeksamid juba varem sooritatud.

Mina tegin endale väikese puhkuse aga enne lugemisnädalat: neljapäevast pühapäevani olin Collingwoodi linnas, mis asub Blue Mountain’i suusakuurorti lähedal. Põhjus oli lihtne; reedel toimus ESTO suusapäev – juba 20 aastase ajalooga traditsiooniline üritus –, mis tõi kokku palju eestlasi. Ning tõesti, minu peamine elamus selle reisi juures ei olnudki mitte niivõrd suusatamine (või minu puhul siis lumelauatamine) vaid suhtlus siinsete eestlastega. Seni on minu peamine suhtlus siinsete eestlastega toimunud õllelaua formaadis korporatsiooni kokkusaamistel. Nüüd oli võimalus näha aga ka teisi pereliikmeid ning inimesi väljastpoolt Vironiat. Kuid kõigest järgemööda.

Vaade suusatõskukilt

Neljapäeval viis mind Blue Mountain’i regiooni Toomas Kütti, keda tean Vironia kaudu. Vaatasime mäe juures asuvas külas tema ja ta perega ringi ning külastasime pubi moodi šveitsi söögikohta Alphorn. Õhtu poole viisid nad mind aga ürituse peakorraldaja Peeter Toome juurde, kelle juures sain ka kolmeks päevaks öömaja. Osutus, et Peeter ei ole ainuke, kes selles rajoonis suvekodu omas, sest rajoon on eestlaste seas populaarseks osutunud. Tõepoolest, ainuüksi konkreetsel tänaval võis olla umbes viis eestlaste poolt omatud maja, millest mina külastasin kokku kolme. Reedene päev möödus peaasjalikult mäe peal. Rentisin endale lumelauavarustuse ning ostsin tõstukipileti. See oli mulle kolmas kord olla lumelaua peal ning tuleb öelda, et mulle meeldisid eelmised korrad Tallinna Lauluväljakul ja Kuutsemäel rohkem. Minu nägemus lumelauast on siiski mõjutatud rulatamisest, mis tähendab, et ma soovin proovida väikeseid obstaakleid ning hüppeid. Praegune kogemus oli aga lihtsalt mäest alla põrutamine ning seda veel mitte just kõige paremates tingimustes, sest lumi oli jäine ning tõstis kiirust ja raskendas kontrolli. Suure osa ajast pidin kulutama pidurdamisele, et kiirust reguleerida; nii ei saanudki kunagi päris vabalt võtta ning kogu aeg oli teatud ohutunne. Ning tõesti, ainuüksi minu seal oleku ajal nägin, kuidas ühte inimest kanderaamiga alla viidi. Lisaks kuulsin, et peaaegu iga aasta saab keegi ka surma, sest kaotatakse kontroll ning põrutatakse rajalt välja ja vastu puud. Oma kogemusest ütlen, et liigse kiiruse ja teatud vea puhul on see täiesti võimalik. Seda kirjutades imestan isegi, et mul probleeme ei tekkinud, kuigi kogemust on nii vähe. Igatahes oli kogemus huvitav, kuid mitte nii meeldiv, et ma seda järgmine päev oleksin tahtnud korrata. Suusapäeva organiseeritud spordiosa oli muidu slaalomsõiduvõistlus, millest mina osa ei võtnud.

Täisvarustus

Pärast suusapäeva oli kerge puhkus enne õhtust üritust ehk suusapäeva järelpidu. Seal kohtasin mitmeid huvitavaid inimesi. Eestlaste ettevõtlikkusest ja tublidusest andis mulle hea ülevaate Ivar Nippak, kes osales samuti suusapäeval, kuid ei võistelnud, sest „ma ei soovi kuuekümne aastaste noortega jõudu katsuda; see on ebaaus! Kui tehakse klass üle seitsmekümneste jaoks, siis ma olen mängus“. Ta ise oli vist seitsekümmend viis. Loetledes üles mitmeid edukaid eestlaseid Kanadas ning tuues välja Toronto-eestlaste edasijõudmist, oli ta kindel, et Eestil on väga palju potentsiaali. Vana mentaliteet ja süsteem on osaliselt alles kuid vahetub järk-järgult uue mõttelaadi ja noorema generatsiooniga. Tundus, et paljudele olin minagi näide edasipüüdlikust eesti noorest; olin „kodueestlane“ ja „vahetustudeng Tartu Ülikoolist“. Rääkides veel teistegagi selgus, et paljudel on Eestis nt suvila. Mõni külastab Eestit üsna tihti, et vaadata sugulasi; reisile võetakse kaasa ka enda üle kaheksakümne aastane ema või isa. Leidus ka näide, kes oli jäädavalt Eestisse tagasi minemas. Selle õhtu jooksul rääkisin eesti keeles.

Kuna mulle suusapäeva järelpidu meeldis ja aimasin, et laupäeval tehakse sauna, ning sain ka ise suusõnaliselt kaks saunakutset, siis otsustasin jääda ka laupäevaks. Päeva jooksul tegin natukene aega parajaks tegeledes oma asjadega ning külastades kõrvalmaja inimesi (Peetri kadunud venna naise maja).

Õhtul olin kerge dilemma ees, et millisesse sauna minna. Peetri maja ja kõrvalmaja inimesed läksid kõik sugulase Mati sauna, keda ka mina tunnen. Reedese suusapäeva järelpeo lõpu poole saabus aga Allar Viinamägi, kellega ma kohtusin ning kes jättis mulle kohe väga sümpaatse mulje. Tema perfektne eesti keel, nullameerikalikkus ning särtsakas ja energiline naine Jamaikalt äratasid tähelepanu. Nii et ma otsustasin minna Allari juurde saunaõhtule kuigi seal ühtegi tuttavat ees ei olnud. Tundus, et tal oli selle üle üsna hea meel, sest kõik teised külalised, keda oli umbes kümne ringis, olid naise kutsutud. Tema naine Lana on pärit Jamaikalt ning kuulub valge rassigrupi esindajate hulka, keda saareriigis leidub tunduvalt vähem kui musti. Seega on nende olukord mõneti sarnane Lõuna-Aafrikaga. Lana oli suurepärane võõrustaja, kostitades oma külalisi kolme erineva roaga, pidevalt tegutsedes ja energiat õhku süstides. Ma olin lausa kergelt pahviks löödud. Enamik ajast rääkisin Allariga eesti keeles, kuid tutvusin ka mõne naisepoolse külalisega. Mõni neist oli Jamaikalt, mõni Kanadast. Õhtu jooksul õnnestuski mul leida kaks pühapäeval lahkuvat külalist, millega lahendasin enda tagasisõidu probleemi. Kui pühapäeval veidi enne lõunat Allari juurde tagasi tulin, et olla valmis lahkumiseks, leidsin, et nemad hakkavad hilist hommikusööki ehk brunch'i sööma. Kuna laupäevased hõrgutised sisaldasid võib-olla liiga palju palju uut informatsiooni minu kõhu jaoks, siis ei tundnud ma end hommikul kõige paremini ning olin söönud vaid kaks apelsini. Riskides uue informatsioonišokiga otsustasin siiski brunch'ist osa võtta. Tegu oli jamaikapäraste toitudega ning sõin asju, mida pole varem proovinud või isegi millest pole kuulnud. Ackeest - mida ma kirjeldaksin kui puukartulina või kartul-avokaadona - oli tehtud roog soolakalaga, mis sarnanes nii maitselt kui välimuselt omletiga, sest ka ackee on pehme ja kollane. Siis proovisin veel rohelisi banaane ja leivavilja, mis olid kergema maitsega ning olidki mõeldud rohkem kõrvalesöömiseks. Kuna külalised tundsin ennast vist liiga lõdvestunult ning hakkasid lahkumise asemel hoopis reisibrošüüre lehitsema, lükkus ka minu ärasõit kolme tunni võrra edasi.

Vaatasin koos Allariga paari VHS videot, mis minu jaoks tundusid rariteetidena. Need olid 1990-ndate alguses tehtud uudiste kokkuvõtted Eesti olukorrast. Nägin Toompea lossi kaitserajatiste püstitamist, valitsuse moodustamist eesotsas peaminister Mart Laariga, intervjuusid ning ka mõnda vanemat reklaami. Ja siis sain auto peale ning tagasi linna. Sellest paarist päevast kujunes seega täitsa kena vahepala. Kogu puhkus sai aga teoks tänu mitmete Vironia tuttavate ja uute kontaktide abiga; see külalislahkus jääb kauaks meelde!